Eesti Elu
Kirjavahetus, millest sündis kirjanik
Eestlased Kanadas 14 May 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Neljapäeva, 6. mai õhtul toimus Tartu College’i meeskorporatsioonide ruumis Piret Noorhani loeng, milles lektor käsitas peaasjalikult Ella Ilbaku ja August Gailiti kirjavahetust aastatest 1952 – 1961. Selle kirjavahetuse on ta ka avaldanud raamatuna möödunud aastal.

Raamatu väljaandmise idee tekkis ühel uurimisretkel Torontosse, kui autor viibis E. Aruja nimelise Tartu Instituudi Arhiivis ja Raamatukogus, kus hoitakse Ella Ilbaku isikuarhiivi. Oli selge, et see materjal väärib tutvustamist laiemale publikule.


Nii August Gailit kui Ella Ilbak on eesti avalikkusele tuntud nimed, kuid kirjanikuna siiski peamiselt esimene. Viimatimainitut tuntakse eeskätt kui esimest eesti tantsijat, kes välismaa lavadel läbi lõi ja keda seetõttu väljaspool Eestit ehk isegi paremini tunti ja hinnati kui kodumaal. Ometi on ka Ilbak küpses eas avaldanud kolm kvaliteetset teost, millega pälvinud kindla koha eesti kirjandusloos. Tema avateos „Otsekui hirv kisendab“ (1953) kuulub väliseesti memuaristika paremikku. Sellele järgnesid filosoofiliste ja religioossete mõtisklustega romaanid „Tuvi Malm“ (1955) ja „Kumisev kannel“ (1966).

Gailit ja Ilbak olid Eestis vaid põgusalt kohtunud, osaliselt kahtlemata seetõttu, et viimane elas peaasjalikult välismaal. Vaimne side ja vastastikune lugupidamine oli aga tugev, mis ilmneb kohe esimestes kirjades. Gailit elas Rootsis, Ilbak kirjavahetuse algul Prantsusmaal, hiljem New Yorgis. Kirjavahetus sai alguse ühise sõbra Henrik Visnapuu lahkumisest 3. aprillil 1951. Samal aastal ilmus postuumselt tema mälestusteraamat „Päike ja jõgi“. Kuigi Ilbakule endale polnud kirjutamine võõristav ega ebamugav, on siiski küsitav, kas ta Gailiti veenmise ja toetuseta oleks raamatuni jõudnud. Et see nii läks, sellest võivad meie kirjanduse sõbrad vaid rõõmu tunda.

Kurioosse nähtena ilmneb, et just seesama Gailit, kes Ilbakut kirjutama õhutas, on tema järgmise teose „Tuvi Malm“ suhtes kriitiline. Tema hoiakut toetavad teised Eesti Kirjanike Kooperatiivi mehed Kangro, Uibopuu ja Mägi, kes üksmeelselt leiavad, et autori esimene raamat oli liiga hea, et avaldada nüüd käsikirja, mis on vaid romaani toormaterjal. Pärast mõningat ümbertöötlust romaan siiski ilmub.

Järgmise raamatu „Kumisev kannel“ saatus oli veelgi keerulisem. EKK poolt peeti seda liiga filosoofiliseks. Raamat ilmus hiljem New Yorgis.

Gailiti karmilt kriitilised märkused ei tumesta siiski kahe vaimuhiiglase vahekorda. See isegi süveneb. Kirjavahetuses, mis algab teie-vormis, minnakse sujuvalt üle sinale. Ilbaku viimane kiri Gailitile jaanuaris 1961 on juba nekroloog eelmise aasta novembris lahkunud sõbrale. Selles on tänu, mõistmist ja leppimist.

Ella Ilbak oli „rahvuslasest maailmakodanik“ (Lea Tormise määratlus), kes elas kaaluka osa oma elust välismaal ja kelle talenti Eestis piisavalt ei mõistetud ega hinnatud. August Gailit oli enda sõnutsi arvustuse poolt kõige rohkem rünnatav kirjanik. Ühes kirjas Ella Ilbakule pihib ta, et ta viimased romaanid on niisuguse sopaga üle külvatud, nagu oleks ta mõne lapse ära vägistanud. Täna võime olla õnnelikud, et kumbki neist oma rahvale selga ei pööranud.

Neid ridu kirjutades märkan, kui lootusetu ettevõte on üritada konspektiivsesse raami suruda Piret Noorhani sisutihedat referaati. Parema pildi saamiseks soovitan huvilistel omandada tema üllitis „Kirjad 1952-61: Ella Ilbak, August Gailit“. See on saadaval, samuti Ella Ilbaku „Otsekui hirv kisendab“ kolmas kordustrükk.

Lektorit tutvustas ja tänas loengu lõpul lillebuketiga Tartu College’i asepresident Kaja Telmet.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus