Eesti Elu
Kirikus kodumaale mõeldes ja lauldes Eesti Elu
Eesti kirikud 03 Oct 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas Agricola kirikus. - pics/2015/10/45942_001.jpg
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas Agricola kirikus.
Septembri viimased päevad on paljudele meie kogukonnas ajaks mõtelda sellele, kuidas tuli põgeneda kommunismi, Punase Armee eest vabadusse, teadmata, mis ees ootab, mures, mis on armastatud sünni-, kodumaa saatuseks.

Juba 71 aastat on möödunud neist päevadest – 22.-l langes Tallinn, kuu viimasel päeval jõudsid punaüksused Muhu saarele. ENSVs märgiti aastakümneid 23. septembrit kui vabastamisepüha, isegi kui võitlused veel kestsid ja põgenemine toimus, ka pärast kuu lõppu. Võõrsil on olnud pea sama kaua pühamutes kogudustel olnud kombeks märkida kodumaalt lahkumise mälestuspüha, hellitades lootust, et saab jälle näha päeva, kui Eesti on taas vaba.

Nii ta on, aga kogunetakse ikka, läinud pühapäeval Agricola kirikus tähistas Vana-Andrese kogudus mälestuste valda astumist nii laulus kui sõnas. Koguduse ühislaulud olid väga sobivalt valitud, esimese laulu sõnad - „oh, kui mu tee mind kodunt viib, kodumaagi maha jääb, siis on mul üks varjupaik, kelle juures julge kõik” – kinnitasid eriti neid tundeid, mida keerulistel, tormistel viimastel mihklikuu, esimestel viinakuu päevadel pagulased pidid üle elama.

Õpetaja Kalle Kadakas viis luterikiriku teenistuse liturgilise osa sümpaatselt ja soojalt läbi. Piiblisalmid olid sobivalt valitud: esimene, Nutulaulud 3.22-26 algab „see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud”; teine Luuka 9.57-58 „Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.” Usk andis põgenikele lootust.

Koguduse segakoorilt – Heli Tenno juhatusel, Marta Kiviku klaverisaatel - sai kuulda Eespere „Ärkamise aega”, mis kuigi ehk mõnele liigtihti kuuldud isamaaline looming, on siiski sobiv mälestuspühal. Ka järgmine ühislaul „Rändur, ütle, kuhu lähed” viis mõtted neile karmidele sügispäevadele.

Jutlus oli pigem sügav mõtisklus, koguduse õpetaja ei lugenud seda kantslist, vaid seisis koguduse ees, nõnda kirikulistega lähemat inimkontakti saavutades. Peamiselt peast, nii nagu mõtetevool neid esile tõi, vaid kohati turgatust, meenutust saades paberile talletatule vaadates, õp Kadakas mõtestas lahti need keerulised emotsioonid, mida sünnimaast lahkumine tähendab. Ta alustas Kotkajärvel äsja loengut pidanud Valdur Mikita teesist, et eestlane on alati olnud koduigatseja – ja seda oleme kõik. Elin Toona on öelnud: Koduigatsus on kui pajupillivile, mida mõned meist kuulevad. Kuid see, et võõrsil olles on vajadus taas kodumaaranda, kõrguvaid kirikutorne, metsatukki näha on igas eestlases, vaatamata kuidas ta pagulusse või võõrsile sattus, vaatamata isegi sellele, kas Eesti on ta sünnimaagi, siis kuuleme ju kõik pajupillivilet.

Vaimulik lisas, et talle on ikka meenunud ühe kunstniku - Auguste Rodini - elust jutustava raamatu pealkiri „Alasti tulin ma“. Nagu me ilma tuleme alasti, jõudsid pagulased tühjade taskutega, piltlikult siis alasti, vabadusse. Kõike pidi uuesti üles ehitama. Ja küsimus, mida tänapäeval ei tohiks enam esitada – miks pagulased taasvabasse Eestisse ei naase – on selline, millele saab ainult isikliku vastuse anda, arvestades, et paguluses, võõrsil, on kõik uuesti üles ehitatud, sidemeid ja juuri palju, kaugel kaua elatud, kuid kodumaa on ikka armas ja oluline. Negatiivselt ei saagi siin suhtuda, internetikommentaare tuleb ignoreerida.

Eestis on nii liivaseid kui kiviklibuseid randu, paljudele viimane viirg, mis Läänemerel kodunt kaugenedes mällu sööbis. Jutluse lõpetas hingekarjane poetessi Doris Kareva, keda ta peab tänapäeva Koidulaks, luuletusest katkendit esitades. Kareva sõnadega: „Laine lööb kividel ilmsiks mustri Värvide erakordse ilu, Mida nad isegi enne ei tundnud - mustri, mis kuivades kaob, kuid talletub mällu - nõnda armastus”. Neid mustreid vaatame me kõik isikliku minevikuga arvestadesates, samas ühise kokkukuuluvusega. Oleme eestlased, kes pidid kurjuse eest põgenema, aga koduigatsus, isegi härdus, tuleb ehk kõige teravamalt praegusel aastaajal südames ja mälus esile.

Koorilt sai kuulda seekord vaimulikku, tänupalvet esitades ja kinnitust andes, Jumala toel me pimedat ei karda, siis teadmist, et Taevane Isa arvestab sooviga – kuule mu palvet. Kuuliski, nagu ajalugu oma valusate kogemustega on kinnitanud, meil on taasvaba kodumaa, kaugelt saame ja soovime talle laulda.
TN
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus