Üks siht seoses minu tänavuse reisiga Eestisse oli edastada Toronto Eesti Meeskoori (TEM) soovi asetada väärika alussamba TEMi mälestuskivi alla Sinimägedes. Terve selle mälestuskivi arendamist õhutas mu lauluvend Arvo Dulder (†). TEM pidas Torontos kontserte, et koguda selleks otstarbeks raha. Mälestuskivi asetati 2000. a. „vana” surnuaia kõrvale maale, mis oli ja on ettenähtud eesti sõdurite ümbermatmiseks ühelt saksa sõdurite surnuaialt. Edasi oli soov ehitada samba kivi alla, et see poleks talvel lume all, ja samal ajal oleks mingi alus, millele panna pärgi või lilli. Samuti oli soov teha kivi ümber jalgrada.
Kui Arvo Dulder 2005.a. suri, oli TEM juba kogunud raha samba jaoks. Selle läbiviimine aga venis. Sel kevadel, ajal, kui Tallinnas toimusid aprillirahutused, pidas TEM üldkoosoleku, otsustades samba tegemist edasi lükata.
Siiski oli kuulda, et rahutused vaibusid kiiresti kogu Eestis. Võtsin seisukoha, et teatud rahvuspinged jäävad ka edaspidiseks; kuid meeskoor vananeb, liikmete arv väheneb ja teovõime kahaneb. Hetkel on TEMi esimees energiline Heikki Paara, kelle eestvedamisel näis olema hea võimalus midagi saavutada. Kuulsin, et ta kavatseb minna Eestisse, nõustudes vaatama, mida saame sel retkel saavutada. Kuna varem oli TEMi koosolek ta käed sidunud, võttis ta sellega teatud riisiko. Otsustasime peale noorte laulupidu sõita päevaks Sinimägedesse.
Kuna midagi ei saa teha ühe päevaga, otsustasin aidata nii palju kui võimalik, tehes telefonikõnesid ja saates e-maile Eestisse. Kasutades Arvo Dulderi samba visandit saatsin selle ühele firmale Jõhvis, kust sain eelarve. Kuid Vaivara vallamajaga e-maile vahetades selgus, et selleks, et midagi teha, oli vaja kahest kohast luba: 1) „projektist“, st. Tiit Kaljundilt, kes arendas seda mälestuskompleksi algusest peale koos Aivar Puuga, ja 2) Vaivara vallavalitsusest.
Mul oli hea meel, et Heikki tuli positiivse meelestusega seda läbi viima. Kohtusime noorte laulupeol. Võtsin ühendust Tiit Kaljundiga, kohtusime mitu korda tema kontoris Tallinnas. Tiit Kaljundi soov oli, et kui toimub tulevikus kaua plaanitsetud Eesti sõdurite matmine samale alale, kus on kivi, oleks TEMi kivi kooskõlas sellega. Ta soovis, et kivi oleks niisugusel sambal, mis lubaks kivi ümberpaigutamist haudade lääneservale, ja teiseks, et see ei oleks liiga prominentne. Ta tegi joonised samba jaoks tasuta. Esimene joonis valmis just päev enne, kui sõitsime Vaivarasse.
Üürisin auto, 4. juulil kohtusime Heikki Paara ja lauluvenna Enno Pflugiga Tallinnas ja sõitsime Vaivarasse. Enne lõunat jõudsime Vaivara vallamajja, kus pr. Ivika Maidre meid vastu võttis. Kutsusime sinna ka Kalju Nurga, Ida-Virumaa veteranide ühingu esimehe, ja Ilor Tamme, „Võitleja” majandusjuhi Torontost, kes viibis Eestis.
Arutasime siis TEMi kivi samba plaane. Arvo Dulderi visand soovitas kasutada kohalikku paekivi, aga Tiit Kaljundi joonis näitas Eesti graniiti, sest paekivi puruneb ajaga. Kõrgust oli joonisel vähem kui soovisime. Otsustasime minna surnuaeda, et kivi mõõta ja vaadata, mida edasi teha.
Surnuaias siis mõõtsime ja jõudsime paremale arusaamisele, mida Tiit Kaljundi soovis. Pärast lõunatamist ühes Jõhvi restoranis leidsime Jõhvikivi OÜ kontori. Varem saadud eelarve polnud enam kehtiv, sest samba plaan oli muudetud. Arutasime võimalusi omanikuga, kelleks oli Meelis Kriisk. Ta oli valmis tegema samba graniit-munakividest. Umbkaudne hind tundus Heikkile selle piires, mis tal oli kassas.
Sõitsime tagasi Sinimägedesse, sest sinna oli oodata bussitäit noori torontolasi, kes olid Eestis ringreisil, olles eelnevalt osa võtnud noorte laulupeost. Sinna nad saabusidki koos oma koorijuhi Reet Lindau-Voksepaga ja Charles Kipperiga, kes on TEMi koorijuht. Koor laulis Sinimägede rauast risti juures kaks laulu. Oli väga liigutav.
Risti juurest tõi buss noored mälestusmüüri juurde, kus on meie TEMi kivi. Pr. Maidre selgitas noortele selle koha tähtsust. Seal on ikka veel näha punkreid ja kaevikuid 1944. aastast. Heikki rääkis noortele mälestuskivist, mis on ju Toronto eestlaskonna toetusega püstitatud. Siis lahkus buss, ka meie tänasime pr. Maidret ja lahkusime. Peatusime veel Perjatsi külas, kus elab kange eesti vanaproua Meedi Hiielo, keda kohtasin oma esimesel retkel aastaid tagasi Sinimägedesse.
Tallinnas andsin Tiit Kaljundile edasi meie soovid kivist ja täpsed mõõdud. Ta muutis oma joonised meie soovide kohaselt, aga talle ei meeldinud munakividest sammas. Soovis murdkividest. Tema parandatud joonis valmis päev enne mu lahkumist Tallinnast ja sain temalt ühe koopia kaasa. Samal ajal saatis ta need faksiga Vaivarasse ja Jõhvikivile. Kuna Jõhvikivil pole giljotiini, et murdkive teha, jäi asi edasi lahendamiseks. Loodan, et sellest probleemist on üle saadud, sest Heikkil oli veel hiljem sel teemal hr. Kriiskiga telefonikontakt. Kui viimati hr. Kriiskile helistasin, polnud ta veel uut eelarvet teinud. Olenedes, mida Heikki ja Jõhvikivi kokku lepivad, on lootust, et enne lume tulekut on sammas ja kõnnitee tehtud. Siis jääb Heikkil TEMi meestele aruanne teha, lootes heakskiitu.
ARVED PLAKS
Texases, 19. juulil 2007
