Kiri nr. 13 Ja Kiri nr.14 Täiendatud
Meelejahutus | 13 Apr 2012  | EWR OnlineEWR
Kiri nr 14

1. autopäev, 03. aprill, San Diego

Laevareis oligi ootamatult kiiresti lõppenud. Uute ootuste tähe all tulime laevalt maha, aga kahjutunne oli ikkagi tõsiselt närimas. See ookeaniavarustel seilav laevuke oli saanud uskumatult koduseks ja ka meie mõnus kajut tundus päris koduna. Aga pääsu polnud, tuli keerata uus lehekülg meie reisil.

San Diegos jätsin Viivi koos asjadega sadamasse ootama ja läksin ise autorendifirmasse asja ajama. Probleeme polnud, kuigi aega need protseduurid nõudsid. Sain valida päris hea auto – mahtuniversaali Dodge Grand Caravan, mis pole liialt suur, aga võimaldab tagaistmete kokkupakkimisel tekitada avara ruumi auto tagaosas. Sõitnud oli see auto seni vaid 780 miili.

San Diegos otsisime autoga üles ühe kaubanduskeskuse, et eelkõige toiduaineid varuda. Siis jätsime auto ootama ja läksime rattaretkele San Diego vanalinna. Väga mõnus mehhikopärane linnarajoon tohutu arvu restoranide ja stiilsete ehitistega!

Tagasi sõitsime ümber lennujaama ja kuna ring osutus arvatust pikemaks, jäime veidi pimeda peale. Sõitsime sel õhtul veel oma 50 miili autoga ja jõudsime loomapargi lähistele.

2. autopäev, 04. aprill, San Diego Safari park

Kohe avamise järgselt läksime loomaparki, et veeta seal kogu pikk päev. Ootused olid suured ja see tõi kaasa alguses pettumuse. Võrreldes 12 aasta taguse Wild Animal Parkiga oli uus Safari park palju kommertslikum, rohkem oli loomi ja vaatajaid eraldavaid tõkkeid ja tohutult palju iseenda paksuks õgimise võimalusi. Osa uusi teenuseid olid hullult kallid, näiteks telkimine loomapargi alal 185 dollarit inimese kohta, personaalringkäik loomapargis koos mõnede piirangutega alade külastamisega 550 dollarit inimese kohta jne

Päeva kulgedes siiski meeleolu ja muljed paranesid ja lõpuks olime päevaga üpris rahul. Ööbisime veidi enne Los Angelese linna.

3. autopäev, 05. aprill, Los Angeles

Liiklusummikute kiuste jõudsime enne keskpäeva Los Angelese Eesti maja juurde. Kavandatud Eestimaa filmi esitlus jäi ära, sest ühelegi saadetud kirjale me vastust ei saanud (kas see ongi paljukiidetud ameerikaliku korrektse asjaajamise näide?). Kohapeal saime kuulda rea kesiseid vabandusi, aga üritus jäigi toimumata. Eks see oligi juba paar nädalat ette teada. Saime maja manageri saatel Eesti majas ringi käia, tegime pikema rattaretke LA kesklinna, sõime 5 dolllari eest eriliselt hea pizza (poole sellest võtsime veel kaasagi) ning pealelõunal sõitsime juba autoga linnast välja. Jällegi kiusasid meid liiklusummikud, aga õhtuks olime siiski Santa Barbaras. Linn oli tuledes väga ilus. Nautiseme seda, kuigi tundsime samas puudust meie ammustest sõpradest. Selgus, et Urve on siit ilmast lahkunud, Aino elab kusagil eemal ja Uno on parasjagu tütrel külas. Nii olime linnas omapäi.

4. autopäev, 06 aprill, Santa Barbara, Pismo Beach

Hommikupoolikul tegime mõnusa rattaretke Santa Barbaras. Linn on kohati väga mägisel alal ja nii väsitas see sõit omajagu. Aga oli ilus päikeseline ilm ja muljed seetõttu võrratud. Arvame endiselt, et Santa Barbara on üks kenamaid Ameerika linnu.

Muulil jahtisime kaameratega merelõvisid. Kesisteks need salvestused jäid, järgmiste päevade võtted said kordades paremad.

Linnast taas teele asudes sõitsime juba tuttavatelradadel, kus kahe eelnenud rattamatka käigus olime pikki miile Ameerika teid mõõtnud. Ka autoaknast vaadatuna tundusid need teed väga rasked ja Viivi ei suutud kuidagi uskuda, et oli need mäed aastaid tagasi rattasadulas vallutanud.

Päris õhtu eel jõudsime Pismo Beachile, kus olime 12 aastat tagasi uued sõbrad leidnud. Kahjuks neid enam samas majas ei elanud ja keegi naabritestki neid enam ei mäletanud. Aeg on teinud oma töö.

Suure vaevaga leidsime internetiühenduse ja peale kirjavahetuse ülevaatust siirdusime linnast välja ööbima. Muuseas, Lihavõttepühade tõttu oli kogu rannik rahvast täis, enamus motelle hõivatud ja suure nõudluse tõttu võis ka peagi ümberkukkuvate majakestega motellis 129 dollarit ööbimise eest küsida. Meie kogemused võimaldasid märksa soodsama lahenduse leida.

5. autopäev, 07 aprill, rannikutee nr 1, vanade mälestuste jälgedes

Hommikul ärgates olime üllatunud, et öösel oli temperatuur üsna nulli lähedale jõudnud. Ka päev polnud enam harjumuspäraselt soe, kuigi hullu ka midagi polnud. Hommikul püüdsime mälu järgi leida kohta, kus olime 12 aastat tagasi merilõvisid kohanud. Esinesed katsed tulemust ei andnud. Üksikuid veest ilmuvaid peanuppe filmides me tõelist rahuldust ei saanud. Selgus, et õige asupaik on oma 20 miili põhja pool ja sinna jõudes olime saanud vaatepildi „kogu raha eest“. Merilõvisid oli rannikul sadades, nende tegevusi filmides patustasime oma kaamera mälumahu raiskamisega, aga ega me seda kuidagi vältida ka saanud. Lihtsalt vaatepilt oli nii lummav!!

Üle mägede põhja poole sõites oli põhjust üha enam imestamiseks, et olime kunagi ratastega neist mägedest üle vändanud. Aga tõsi see ju ometi oli! Eks rattasadulas oma tööd tehes võibki tavainimese mõistes uskumatuid asju korda saata: lihtsalt punnid ja punnid, kuni mäekurule välja jõuad, oled oma keskkonnas ja naudid seda. Kõrvaltvaatajale on selline pingutus muidugi mõistmatu.

Kogu sel mägisel teelõigul olid vaated muidugi lummavad. Oli seal ka teisi jalgrattamatkajaid ja vaid „osalise tööajaga“ matkajatena tundsime nende suhtes lausa kadedust.

Õhtu eel külastasime Carmeli ja Monterey piirkonda. Ilus nagu alati! Loomadest poseeris üks metskits võrratult.

Muuseas, 12 aastaga on see teelõik muutunud palju kommertslikumaks, juurde on tekkinud hulga (kalleid) teenuseid ja tohutu palju jaburaid piiranguid. Iga loodusobjekti juures on suur tahvel eeskirjadega, mida sa võid teha, mida ei või ja kui suured on karistused. Samuti nõutakse sinult peaaegu igal sammul raha. Üsna uskumatud lood!

Meie oma vana kooli abil saime siiski üsna hästi hakkama.

6. autopäev, 08 aprill, rannikutee, San Francisco

Ööbisime sadakond kilomeetrit enne San Franciscot. Raskustega leidsime ööseks koha oma auto jaoks, sest selles väikelinnas tohtis tänavatel autot öösel parkida vaid erilubade alusel!! Mida teevad need, kes oma sõbrale näiteks külla sõidavad ja öö peale jäävad???

Hommikul sõitsime San Francisco äärelinna, parkisime auto võrratu pargi kõrvale ja asusime jalgtatastel linnaga tutvuma. Park oli imekaunis kevadises õitemeres, pargiteedel vuras arvukalt rattureid, pargi eri osades oli stiilseid aedasid jne.

Meie siirdusime rannikule, et imetleda Golden Gate silda. Silla lähistele jõudmiseks pidime terve rea raskeid tõuse ületama, laskumistel lastes end külmast tuulest räsida. Nägime tõesti ilusaid vaateid, kuigi terve päeva vältel me õieti sooja ei saanudki. Aga pole ka ime - varemalt olime ka juulikuus San Franciscos korduvalt külmetanud. Selline see tuultele avatud linn juba on.

Lisaks Golden Gatele vaatasime üle kuulsa sik-sak laskumisega linnatänava (Lombard St), sama kuulsa mägitrammi, mõned kesklinna piirkonnad. Õhtul kohtusime kesklinnas tulevaste ESTO päevade ühe korraldajaga (Evelin) ja saime veidi infot tulevaste pidustuste kohta.

Õhtuhämaruses sõitsime ratastel oma auto juurde tagasi, ületasime Golden Gate ja jätkasime teed marsruudil nr 1. See lõik teest oli üpris kitsuke ja päris rängalt mägine. Autogi nägi palju vaeva, et end üle mägede taas rannikule punnida, aga tänutäheks leidsime kõik sealt eest meeldiva ööbimiskoha.

7. autopäev, 09 aprill, California ranniku põhjaosa

Hommikupoolikul sõitsime väga kitsukesel mägisel teel. Oli mitmeid stiilseid väikelinnu ja muidugi efektne kaljune rannik. Ilm oli keskpärane, pisut pilves ja jahe.

Hiljem saime ka mõnel kiiremal teelõigul hoogsamalt edasi liikuda. Siiski me sel päeval Californiast veel välja ei jõudnud.

8. autopäev, 10 aprill, rannikutee jätk Oregonis

Päeva parim osa oli Redwoodi (punase puu) metsad. Puud on vanad ja võimsad, teed läbi metsa lausa nõiduslikud. Mitmel pool nägime suuri hirvekarjasid, kes autodest end üldse häirida ei lasknud.

Väga põnev oli metsa keskel asuv seikluspark, kus asus ka nn Gravitatsioonimaja. Mäeveerule püstitatud maja põrandad olid tublisti kaldu, kuigi mäeveerg ise aitas jätta mulje, et kõik on loodis. Samas oli majas liikudes raskusi püstipüsimisega ja võttis lõpuks iiveldamagi. Võrratu kogemus!

Oregoni osariiki jõudes oli peamiseks vaatamisväärsuseks kümneid kilomeetreid piki rannikut kulgev luideteala. Ilm oli veidi sajune ja nii me pikki matku ei teinud, aga mõned väikesed radiaalid ikkagi.

Ööbisime rannikul kõrgel kaldapealsel.

9. autopäev, 11 aprill, Portland

Hommikul oli 2 tundi autosõitu, et jõuda Portlandi. Kena tee üle väikeste mägede.

Portlandis kohtusime kõigepealt Kalev Sepaga (töötab firmas Tektronix). Temalt saadud suuniste järgi külastasime kõigepealt jõe kaldalasuvaid vaatekohti ja päris uhkeid koskesid. Tasus käia!

Seejärel jalutasime Kalevi abikaasa Jannega Portlandi kesklinnas ja kell 17 sõitsime nende kodu juurde, kus klubisaalis toimus minu Eestimaa filmi esitlus (osalejaid 20 ringis). Muuseas, samal ajal ju näidati filmi ka Los Angelese Eesti Majas, paraku ilma minu osaluseta. Portlandi õhtu oli mõnus, juttu jätkus kauemakski. Öö hakul tegin veel kirjatöid, siis aga magama, homme on ees jälle pikk sõidupäev. Ehk jõuame isegi juba üle Kanada piiri lipsata, aga sinna lähedusse kindlasti.

Uute uudisteni

Rein ja Viivi






Kiri nr 13

54. kruiisipäev, 27. märts, Nuku Hiva, Prantsuse Polüneesia


Nuku Hiva saarele lähenedes oli taevas pahaendeline. Eks seda ole hommikutundidel olnud varemgi, aga päeval on päike pilved „põletanud“ ja ilm on ikka kena olnud. Nuku Hiva saar on paraku nii mägine, et pilved jäid mäetippudesse pidama ja niiviisi kogu päeva vältel. Rannikualadel oli siiski ka päikest näha.



Saarel liikumiseks oleks vaja kindlasti neljarattaveolist sõidukit. Saare suurimas linnas oli kokku alla 10 km tänavaid, kõik mis jäi väljapoole, oli ränkraskete tõusudega mägiteed mõningaste asfaldi ja betooni mälestustega (st kunagi oli olnud kattega tee, nüüd on aukude vahel vaid asfaldi ja betooni mügarikud). Mingit ringmaanteed ümber saare polegi, paar ainukest teed lähevad otse üle mäeaheliku.

Mõned sõbrad võtsid rendiauto ja käisid ka saare põhjarannikul. Olevat olnud vapustavalt ilus – järsud mäenõlvad, uhked vaated, kosed jne. Ma usun, et midagi Norra vaadete sarnast. Muide, see lõbu oli neil kallis. Autorent kuueks tunniks oli 280 dollarit. Sellised on siinmail hinnad!

Meie sõitsime ratastega 3 km piki rannikut küla vahel, siis tegime paar katset mägede poole sõita, aga asfalt sai peagi otsa ja tõus läks väga järsuks. Pöörasime tagasi, aga vaevatasuks saime siiski mitmeid ilusaid vaateid, pilte ja videolõike. Huvitav oli üks kahe torniga kirik, aga ka iidsete kiviskulptuuride park. Veidi sarnased kujud, mida olime kunagi Harry Männili rantšos näinud.

Sadama lähistel oli kogu päeva kestev kontsert. Vahepeal sadamas käies saime ilusaid videosalvestusi. Siis tegime aga jälle mõne ringi linnas, otsides midagi ranna sarnast. Kuna vesi oli mõõna tõttu taandunud, siis nägime oma silmaga, mida kujutas hommikul kõrgema veega ilusa rannana tundunud ala. Kuumaastik pole selle kohta õige õelda, Kuu peal on kindlasti palju siledam. Üks korallirahn oli teise kõrval, jala mahatoetamiseks erilist ruumi polnud. Hiljem üritasime ühes rannas siiski vees käia, aga erilist mõnu see ei pakkunud. Viivi astus laine mõjul ühe korallikamaka otsa ja varvas oli sellest päris mitu päeva valus. Nüüd saab juba korda.

Päris õhtu eel tegin ühe väikese katse mägesid vallutada. Sõitsin paar kilomeetrit vastu ränka tõusu ülespoole, leidsin mõne ilusa vaate ja ühtlasi veendusin, et kaugemale poleks enam olnud mõtet punnida. Ka autod ärisesid sel tõusul ülekoormuse käes.

Paaril korral olid märkimisväärsed vihmahood. Seda ka vahetult enne laevale naasemist. Muljed saarest olid meil hindele 4. Miinuspoolele jäi sõidetavate teede vähesus ja randade puudumine. Pealegi on kõik üüratult kallis, oma käe peal rännates maksaks siin terve varanduse.

Laevaga teele asudes oli palju põnevaid vaateid läbi vihmapilvede. Tasapisi kadus silmapiiri taha selle reisi viimane saar. Ees oli ootamas 6 meresõidupäeva – pikk aeg, näis kuidas see kulgeb.

55 - 57. kruiisipäev, 28. – 30. märts, esimesed 3 meresõidupäeva

Ju need 6 päeva mööduvad ka lennult. Kolm päeva meresõitu ongi möödas ja juba kardame, et kruiisi lõpp on liialt lähedal. Esimene päev oli algul väga ilus, soe ja päikeseline. Kell 2, just kui pidime võrkpalliga alustama, pööras hirmsa tuule üles ja tegi ka paar hoovihma. Lõpuks me oma mängud siiski ära pidasime, kuigi tuuleiilid olid ametlike andmete järgi 25 meetrit sekundis. Pall tegi õhus igasuguseid trikke ja see oli päris lõbus.

Paraku jõudsime sel ajal just ulatuslikku piirkonda, kus soe ja külm õhk kokku saavad, lisaks veel hoovused. See põhjustas hoovihmasid ja tugevaid tuul mitme päeva vältel. Väidetavalt kestab kuni 1. Aprillini. Tuuleiilid olid kiirusega 53 sõlme, s t 98 km/h või 27 m/s. Laev kõikus tublisti. Õnneks me tõsist merehaigust ei põdenud, aga veidi hollallaa olek on küll. Kõndides tuleb ka jalad veidi harkis hoida.

Tuli hakata tegema kokkuvõtteid: lõikuda trükistest välja meid huvitavad osad, pesta pesu, valida kividest välja need, mis järgmisele reisietapile kaasa tulevad. Samuti on olnud meeldivaid kohtumisi inimestega, mis tähendab võimalik et ka tulevikku ulatuvaid suhteid.

Kolmanda merepäeva õhtul oli Filipiinidelt pärit laevameeskonna grupi etendus. Lahjem kui Indoneesia oma, aga siiski huvitav vaadata.

58. – 60. kruiisipäev, 31. märts – 2. aprill, viimased kolm meresõidupäeva

Märtsikuu viimane päev algas poolpilves taevaga. Nii istume basseini ääres ja teeme kirjatööd. Enne San Diegot peaksime siiski kauni päikese tsooni jõudma.

58. kruiisipäeva õhtul toimus laeval ka minu Lõuna-Eesti filmi presentatsioon – ikkagi esimene esitlus Vaiksel ookeanil.

Uskumatu, aga need 3 viimast sõidupäeva möödusid veel eriti kiiresti. Tallinn – Helsingi sõit tundub sageli palju pikem. Tegevused olid tavapärased, kuigi ilm seda väga ei soosinud. On ju sellel aastaajal ookean tihtipeale rahutu. Neil päevil õõtsus laev veel eriti palju. Suurest basseinist pani vesi üle servade plehku ja nii oli 2 viimasel päeval bassein hoopis suletud. Ühel päeval tuli tühistada ka võrkpallimäng, sest raskusi oli juba püsti seismisega. Pealegi tegi pall tormituultes väga imelikke suunamuutusi. Aga viimasel päeval pallimäng siiski toimus ja grupipilti tehes kiideti tiimi ühtsust ja sportlike ettevõtmiste õnnestumist.

Mõned õhtused etendused olid päris head, aga üldiselt kannatab viimastel päevadel siiski kõik lõpumeeleolude tõttu. Ju paeb ka meeskonnast aru saama, neil see karussell ju jätkub kohe uute reisijatega.

61. kruiisipäev, 3. aprill, saabumine San Diegosse

Oleme kohal, ilm päikeseline, kuigi jahedavõitu. Passikontroll toimus jälle laeval, hommikusöök söödud ja nüüd lähevad esimesed reisijad juba maale.

Maale jõudnult üritan kohe autorendifirmasse minna (rattaga, pakid Viivi hooles sadamas). Seejärel internet, rattasõit, kaubanduskeskus ja õthul linnast välja ööbima. Algab uus elu. Maa enam nii palju ei kõigu, asfalt tuhiseb rataste all, liigume piki rannikut põhja poole, mis tähendab aga ka jahedamaid ilmu.

Kirja saatmise ajal on kõik läinud plaanide kohaselt. Autoks on meil Dodge Grand Caravan - sõitnud vaid 700 miili. Päris mõnus!

Kokkuvõtvat statistikat


Laev: pikkus 238 m, laius 32 m, meeskond 589, reisijaid 1341

Läbitud distants: esimesel ringil 15595 km, teisel ringil 17620 km, kokku 33215 km, seega umbes 83% maakera ümbermõõdust.

Rattaga sõidetud 1214 km, lisaks trenažööriga 310 km, 13 võrkpallitrenni, 13 korvpallitrenni jne.

Neli korda ületasime ekvaatori, kaks korda rahvusvahelise kuupäevarajajoone.



Parimate tervitustega

Rein ja Viivi Californiast



P.s. Meie järgnev ajakava:

T 3. Apr Laevareisi lõpp, San Diego

K 4. Apr Wild Animal Park

N 5. Apr Los Angeles, filmiõhtu Eesti Majas (seni pole vastust kirjadele)

R 6. Apr Santa Barbara, tee nr 1 põhja suunas

L 7. Apr tee nr 1, saabumine San Franciscosse

P 8. Apr SF, filmiõhtu SF-s (kokkulepe veel puudub)

E 9. Apr rannikuteel põhja suunas

T 10. Apr rannikuteel põhja suunas

K 11. apr lõunaks Portlandi jõudmine (filmiõhtu Portlandis, kui seal huvi on)

N 12. Apr Seattle (filmiõhtu Seattles, kui seal huvi on)

R 13. Apr Vancouver

L 14. Apr Vancouver (filmiõhtu Vancouveris)

P 15. Apr teele Calgary suunas, rattasõidud mägedes

Jne Yellowstone RP, Salt Lake City, kanjonid

T 24. Apr autoreisi lõpp Las Vegases, päevad Las Vegases ja kõrbelooduses

L 28. Apr hilisõhtul lend Las Vegas – New York

P 29. Apr Päev New Yorgis, 19.55 lend Prahasse

E 30. Apr lend Praha – Tallinn. Kohal kell 14.20, kui kõik lendudega klapib.


 
Meelejahutus