Kiri nr 10 40. - 41. kruiisipäev, 13. – 14. märts, meresõidupäevad hulgaliselt fotosid
Meelejahutus 21 Mar 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tere taas,

Lõpuks ometi pääsesin internetti.


Neli järjestikust päeva Hawaiil olid olnud üsna väsitavad. Seetõttu juba lausa ootasime meresõidupäevi. Hommikul magasime poole üheksani, seejärel tavapärane hommikusöök, päikesevõtt, kella kahene võrkpall (tore punt on kokku saadud!) ja nii see aeg kulgeb. Hawaiilt välja sõites tuul jällegi tugevnes, lained olid kõrged ja vaalu näha raske. Siiski nägime neist mõnda liikumas ja purskamas, edaspidi aga tulid meeletult laiad veteväljad, kus kahjuks mereloomi ja kalu enam ei näe. Kohati oli vee sügavus üle 6 kilomeetri ja ju sellised olud kõikidele elukatele ei sobi. Tugevat tuult jätkus umbes kaheks päevaks, edaspidi on olnud mõnus rahulik kulgemine kiirusega ca 32 km/h. Nii läbime ööpäevaga ca 800 km või veidi enamgi. Kahe päeva ja kolme ööga näiteks jõudsime Hawaiilt Kiribatile, mis oli ca 2300 km.

Muuseas, Eesti on umbes 14000 km kaugusel, seda mõõtes läbi Hiina ja Venemaa, teiselt poolt läbi New Yorgi mõõtes on kaugust 16000 km. Aga läheme ju veel kaugemale edasi!

Sel nädalal on niisugune jama, et kolmapäev puudus meil hoopiski. Ületanud rahvusvahelise kuupäevaraja hüppasime kohe ühe päeva võrra edasi. Kui enne olime Eesti ajast 12 tundi taga, siis selle hetkega saime juba 12 tundi ette. Kompensatsiooniks saime sel nädalal 2 laupäeva, mis üldiselt on päris meeldiv.


42. kruiisipäev, 16. märts, Tabuaerani e. Fanningi saar, Kiribati


Saabusime plaanipäraselt kella 8ks saare lähistele. Kapten kartis veel eelmisel õhtul infot andes, et tormise mere tõttu tuleb maaleminekuga raskusi (tuleb ju jälle paatidega minna, sadamat pole), aga hommikul oli meri õnneks päris rahulik. Mingil põhjusel hilines maaleminek terve tunni võrra – tundus korraldamatuse probleem olevat. Kahjuks kaotasime ka õhtusest ajast 1,5 tundi, sest kapten otsustas varem teele asuda. Nimelt, vajas üks vanur haiglaravi ja see oli võimalik alles Jõulusaarel, kus me lisapeatuse pidime tegema ja selleks oli vaja aega varuda.

Muuseas, Jõulusaare reidile jõudsime kella 1 paiku öösel. Tulesid oli vähe, suurest linnast polnud juttugi. Kogu protseduur oli näide bürokraatiast ja saamatusest. Kohalikud võimud tulid väikese paadiga laevale. Kord upitati paadilt üks, kord teine ametnik laevale, need kõndisid edasi-tagasi. Ju vormistati ka hulk dokumente. Siis lõpuks lubati need 2 inimest (kes kõndisid täiesti omal jalal!) meie laeva päästepaati ja merel laaditi nad ümber kohalikku kanuusse, millega nad ööpimeduse varjus kaldale suundusid. Kogu see protseduur võttis aega üle tunni. Mis oleks olnud, kui inimeste elu päästmiseks oleks tõelist kiirabi vaja olnud?

Nüüd aga aitab muust jutust. Saabusime saarele nimega Fanning island (kohalikus keeles teine nimi – Tabuaeran). See on Kiribati riigi üks paljudest ookeani laialipillutatud saartest. Tekkelt on ta korallsaar, ombes 10-kilomeetrise läbimõõduga atoll. Ringikujulise saare keskel on tuultele veidi varjatud siselaht, mis on kolmes kohas ookeaniga ühendatud. Maariba laius on 100 meetrist ca kilomeetrini. Saare pind koosneb korallide kivimitest, mis tundub eemalt vaadates kohati liivana, osa kamakaid on aga endiselt päris suured rahnud. Suurimad kõrgused saarel ulatuvad ehk 5 meetrini.

Meie saarele saabumine oli suureks sündmuseks kohalikele. Saarel pidavat käima 6 laeva aastas, needki paari kuu vältel ja ülejäänud aja vältel on saar täiesti omaette. Pole neil seal ei raadiot ega televisiooni, isegi elekter on vaid mõnes üksikus tähtsamas majas (päikesepatareid). Saarel pole ühtegi kohvikut ega restorani, kaupluste asemel paar väga pisikest putkat, internetist ei maksa unistadagi. Saarel pole isegi kemmerguid (millest hoiatati juba laeval olles), kohalikud teevad oma hädad kus juhtub.

Aga tegelikult oli Fanning island meie reisi seni kõige eksootilisem ja sümpaatsem peatuspaik. Meie saabudes olid kohalikud lähedalt ja kaugelt kogunenud sadamasse, et omavalmistatud meeneid pakkuda. Oli tõesti päris ilusaid asju! Lapsed olid mitmel pool riietatud „suguharu“ kehakatetesse (palmilehed, lilleõied jne), lauldi, löödi tantsu, melu oli igal pool. Saarel liikudes kutsuti lahkesti vaatama ka oma tagasihoidlikke kodusid – palmilehtedest onnisid enamasti umbes meetrikõrgustel jalgadel. Inimesed olid sümpaatsed, lahkesti nõus pildi peale jääma ja isegi külalisi kostitama (saime 2 kookosepähklit piimast tühjaks juua, andsime dollari, kuigi otseselt ei küsitud midagi). Kuna laeval antakse igal õhtul 2 šokolaadimedalit (mida me alles hoidsime), siis oli meil lastele hea neid kingitustena jagada.

Jalgratastega jõudsime saarel kaugemale kui kaasreisijad. Kaugemal jäi külasid hõredamaks, sinna viisid vaid kitsad rajakesed. Läbisime saarel 27 kilomeetrit, imetlesime kogu see aeg võrratut loodust – palmisalud, heleroheline laguunivesi, võrratult selge ookeanivesi väljaspool atolli (kus tegime ka väikese supluse, kaugemale lainetesse ei tahtnud ilma jalanõudeta minna – korallirahnud on väga tervate nukkidega). Siis aga sai kahjuks aeg otsa ja tuli laevale naaseda.

Millega seda saart võrrelda? Veidi nagu Aafrikas, aga palju sümpaatsem ja turvalisem, veidi nagu Indias, aga palju rahulikum... Tegelikult on see täiesti võrreldamatu omaette maailm, kuhu olime seekord sattunud. Järgmine saar Rarotonga pidi olema veidi sarnane, aga siiski arenenum.


43. – 45. kruiisipäevad, 17., 17. Ja 18. märts, merepäevad


Kihutame jälle 3 päeva ja 4 ööd merel. Meie teekond Fanning Islandilt Rarotongale on 2885 km. Sellel lõigul on küll mõned saared, aga meie neid ei näe. Mis neil päevadel on silmapaistvat? Esimesel sõidupäeval kell 9 hommikul ületasime taas ekvaatori, kuigi laeval vastavat infot ei antud. Meie tähistasime seda asjakohaste fotode ja GPS näidu fikseerimisega. Samal päeval oli päike seniidis, edaspidi jääb vari meist lõunapoole.

Õhtuti oleme ikka ja alati koos veinipokaaliga jälginud päikese teekonda vetesügavustesse ning taevasse ilmuvaid planeete ja tähti. Tänu Heino Türnpu soovitustele oleme jälginud ka Veenuse ja Jupiteri lähenemist ja „kooselu“ taevalaotuses. Eile vaatlesime öist taevalaotust kauemgi. Kahjuks ei tunne neid lõunapoolkera tähtkujusid. Isegi Lõunaristi leidmisega oleme raskustes. Päris mitu tähte kukkus meie silme all taevast alla, aga suuremat kahju sellest ei sündinud. Lugesime alles jäänud tähed üle ja kõik olid justkui alles.

Ühel õhtul tähistati siin St. Patricku päeva (veidi Iiri muusikat ja rohkesti alkoholi kalli raha eest), teisel päeval oli jällegi Neptuni külaskäik, mida me olime juba korra näinud. Nii see aeg lendab ja kolmveerand sellest eelnevalt lõputuna tundunud laevareisist on kahjuks juba läbi.

46. kruiisipäev, 19. märts, Rarotonga, Cooki saared


Enne internetti pääsemist jõudsime veel ühel saarel ära käia. See on ülal nimetatud Rarotonga, mis eelneva info põhjal pidi päris eksootiline olema. Võrreldes Fanningi saarega oli siiski erinevus suur. Tegemist oli juba suhteliselt kaasaegse paigaga, kus on isegi oma rahvusvaheline lennuväli ja palju hotelle ning kauplusi. Fanningi eksootikast „rikutuina“ ei tundunudki see saar nii huvitav. Kui aga Fanningiga võrdlus ära unustada, siis on ka Rarotonga üks meeldiv lõunamere saarekene. Ta on päris tõsiselt mägine saar, mäed aga upuvad lopsakasse taimestikku. Taimestik on aga ka madalamal maal samavõrd värviderikas ja hea kasvuga. On ju siin piisavalt nii soojust kui ka niiskust, et neil hea kasvada oleks.

Saare ainus linn Avarua on üsna väike. Siin on mõned poed, hotellid, turg ja üleüldse vaid paar arvestatavat tänavat. Ega me linnas kaua peatunud, sest tahtsime saarele ringi peale teha, see ring on ju vaid 31 km. Rattaga sõita oli hea, sest autode kiirused olid väga väikesed, üle 50 peaaegu ei sõidetudki. Mägise saare ringtee oli aga peaaegu täiesti tasane, kulges ta ju piki rannikut. Sõitsime rahulikult, tegime hulga peatusi pildistamisteks ja suplusteks. Paaris kohas vaatasime veealust maailma ka maskiga. Nägime nii suuri kalu (üle poole meetri) kui ka väiksemaid palju värvilisemaid isendeid. Paraku tuli esimeses kohas vihmahoog, mis veealuse maailma pimedamaks muutis, teises kohas oli aga vesi lainetest sogasevõitu. Üht-teist nägime, aga fotokaga seekord vee all ei käinud. Ehk järgmistel saartel?

Ühe omapärase asjana täheldasime, et paljude majade juures on ka oma väike surnuaed. Ju peavad omaksed ka peale surma kodu lähedale jääma.

Kokkuvõttena nendime, et saarel on palju puhkamisvõimalusi (eelkõige rannad ja mäed), elu on aga ligi 2 korda kallim kui näiteks Hawaiil. Poes väike õlu üle 2 dollari, bensiin 2.60, lõuna kahele reklaamituna sooduspakkumisena 69 dollarit jne. Inernet oli ka linnas nii ebasoodne, et otsustasin seekord laeva internetti proovida.

Holland America Line – häbi!!! Internetti ei pääse. Ühendus nii vilets, et võid vastavalt laeva hinnakirjale maksta 50 või 100 dollarit ja jäädagi lehekülje avanemist ootama, raha aga muudkui tiksub. Äriplaan selline, et mida viletsam ühendus, seda parem teenuse pakkujale, sest klient ootab ja ootab ja maksab ..... (mittemillegi eest).

47. kruiisipäev, 20. märts, merepäev

Päev oli tavapärane. Ilma poolest ehk veidi eriline, sest tugev tuul pani laeva õõtsuma ja basseiniski oli väike torm – saime lainetes hullata. Päris huvitav oli võrkpallimäng selles tormituules.Pall tegi õhus ootamatuid suunamutusi ja lõbu oli laialt, aga ka piisavalt sportlikku pingutust.

Päikeseloojangut vaatasime koos uute Kanada sõpradega, sellele järgnes Indoneesia stiilis õhtusöök ja Indoneesia tantsu- ja laulushow. Esitajaiks laeval töötavad indoneeslased.

48. kruiisipäev, 21. märts, Raiatea, Prantsuse Polüneesia

Muljeid veel pole, alles suundume sellele saarele. Jälle on ta mägine, saart ümbritseb koralliriff, mis juba eemal kõrgemad lained summutab ja rannavetes head ujumis- ja sukeldumistingimused loob. Saarel pikkust umbes 15 km, aga ringi saarele peale teha me ei kavatse. Hommikul tahame pääseda internetti, seejärel mõõdukas rattasõit, pildistamised ja veeprotseduurid. Asjakohasemad muljed saarest järgmises kirjas.

Järgmised jutud püüame saata Tahitilt. Seal peaksime ometi internetti pääsema.

Järgnev graafik lühidalt:

21. – 25. Märts Prantsuse polüneesia

27. märts Nuku Hiva

3. aprill laevareisi lõpp San Diegos

Järgneb autoreis 3 nädala vältel (California, Kanada, Yellowstone, Las Vegas).

Parimate tervitustega
Rein ja Viivi Vaikselt ookeanilt


 - pics/2012/03/35706_001_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_002_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_003_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_004_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_005_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_006_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_007_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_008_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_009_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_010_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_011_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_012_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_013_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_014_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_015_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_016_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_017_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_018_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_019_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_020_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_021_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_022_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_023_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_024_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_025_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_026_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_027_t.jpg
 - pics/2012/03/35706_028_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus