Kindralmajor Neeme Väli: kui liitlasüksuste sõdurid jäävad kasarmusse molutama, siis see asi kaua ei kesta
Eestlased Eestis 07 Jul 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/07/47943_001.jpg


NATO rahvusvahelise sõjalise staabi ülema esimene asetäitja, poliitika ja planeerimise osakonna direktor kindralmajor Neeme Väli (51) räägib meie eest seisvatest ülesannetest seoses liitlasvägede Eestisse saabumisega.
Foto: Tiit Blaat

http://ekspress.delfi.ee/inter...

Neeme Väli

Sündinud 1965. aastal
Üks Kaitseliidu taastajatest.
Sai 1991. aastal Kaitseliidu Järva maleva pealikuks. 
2007.–2011. aastal Kaitseväe Peastaabi ülem.
 Õppinud ja stažeerinud Rootsis ja Saksamaal. 
2006. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusinstituudi. 
2012. aastal määrati NATO peakorteris rahvusvahelise sõjalise staabi ülema esimeseks asetäitjaks .
On poliitika ja planeerimise osakonna direktorina NATO süsteemis kõrgeima ametikohaga Eesti sõjaväelane.
Julgeolekupoliitilistes ringkondades andis veebruari alguses arutlusainet RAND Corporationi koostatud paber „Re­inforcing Deterrence on NATO’s Eastern Flank“, milles öeldakse, et Venemaal kuluks Tallinna ja Riiani jõudmiseks 60 tundi. Selle vältimiseks tuleks siin NATO jõudusid kasvatada seitsme brigaadi võrra, neist kolm peaks olema soomusbrigaadid. Te juhtisite mu tähelepanu sellele, et paberi koostajaid nõustasid Ühendriikide armee esindajad, kellel on mängus oma huvi – ilmselt maaväe finantseerimise suurendamine.

Jah, paberi lõpus tänatakse G8-t ehk eelarvega tegelevat osakonda.
Alustaks nendest 60 tunnist, mis vastasel kulub siiajõudmiseks.

(Naerab) Võib ju öelda, et nad on isegi mõõdukad. Kui lähtuda sellest, et mingeid eelhoiatusi ei toimu, me ei loe neid märke välja, et midagi juhtub, siis…
See on uus asi jah. Meil on aastaid räägitud ettehoiatusest. Vene karu uriseb, sügab külge, meie jõuame end valmis panna, aga nüüd selgub, et kõik võib juhtuda ühe sõrmenipsuga…

Arvutame välja tanki keskmise kiiruse, paneme Narvast Tallinna poole sõitma – palju aega kulub? Kui panna ühed parameetrid paika, nagu RANDi mehed tegid, jõuadki selle tulemuseni. Tegelik olukord on natuke teistsugune, kui kogu taust siia juurde arvata. Olgem ausad, milleks Venele Eestit vaja? Kui räägime strateegilistest eesmärkidest, siis neile on huvitavad ikkagi rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmed me oleme.
Moskva huviks võiks olla NATO diskrediteerimine.
Kui üritad luua uut maailmakorda, siis esimese asjana tuleb lõhkuda olemasolev julgeolekuarhitektuur, et tekiks vajadus uue järgi

Jah. Venemaa valmistub väga aktiivselt multipolaarseks maailmaks. Eesmärk on selge – muuta Venemaa üheks mitmest võimukeskusest, millega peab arvestama ja mis hoiab tulevikumaailma n-ö tasakaalus. Mis pole aga selge, on suur masterplan, kuidas sinna jõuda. See kompenseeritakse oportunismiga, seepärast ongi Venemaa nii ettearvamatu. Kui üritad luua uut maailmakorda, siis esimese asjana tuleb lõhkuda olemasolev julgeolekuarhitektuur, et tekiks vajadus uue järgi. Seda nad teevadki.
Siia tulevad NATO pataljonid. Mis on asja mõte?

Heidutus. Saata signaal naabrile. See on ennetav meede. Ja see on sõnum.
Jah, aga jõud on matemaatiliselt ikkagi teisel poolel. Pealegi on neil võimalus katta Baltimaad ja osa Läänemerest kupliga, millest ei tule Lääne poolt miski läbi. Ämaris ei saa maanduda ükski transpordilennuk. Abijõud ei saa siia tulla. Ehk abiväed tuleb siia tuua ennetavalt. Kui julmalt öelda – nad oleks elavaks kilbiks. Nii et polekski vaja soomusvõimekusega üksust, pataljon võiks koosneda kas või sõjaväemuusikutest. Peaasi, et oleks NATO mundrites.

(Naerab) See oli vist Churchill, kes ütles (teise maailmasõja alguses, kui ameeriklased polnud veel sekkunud – Toim.), et „mul on vaja ühte Ameerika sõdurit, ja soovitavalt surnuna“.

Aga see on taas lihtsustatud lähenemine. Paneme kõik need Vene relvasüsteemid kokku, tõmbame sirkliga kaardile ringi – muljetavaldav. Teine asi, et tegemist on mitmekihilise katusega. Kuplist läbi murdmiseks tuleb ­kulutada päris palju jõudu. Aga see pole ­mingi ­uudis, sellega on tegeldud. On olemas arvutused, kogemused, on tehtud sõjamänge. Edasi: ega relvasüsteemid üksi ei ­toimi. Kui sa märki ei näe, on süsteem kasutu. Siin, kohapeal, peavad olema sihitajad. Või hea satelliidipilt. Ja kolmandaks, kupli aktiveerimine tähendab reaalselt sõja kuulutamist. Lennukid maanduvad Ämaris täpselt nii kaua, kuni sõda pole välja kuulutatud. Nagu meie ei saa takistada Venemaad korraldamast suuri õppusi meie piiri lähedal, ei saa nemad takistada midagi meie territooriumile tulemast.
Olemegi poliitilise komponendi juures. Ma ei näe Euroopas ega Ameerikas poliitilisi jõudusid, kes oleks valmis siia saatma soomusbrigaadi.

Asi pole Eesti kaitse usutavuses. Asi on kogu Lääne julgeolekuarhitektuuri usutavuses.
Kuid brigaadi siiasaatmine eeldaks, et otsustajad on kindlad – siin on vahetu rünnaku oht. Ei ole bluff. Aga äkki on? See on nagu bridžimäng.

Jõuame indikaatorite, eelhoiatuste teemani, millele tuginedes peaks need otsused sündima. Sageli unustatakse, et ­NATOs on otsuseid, mis langetatakse 28 riigi koosluses, aga on ka kahepoolsete suhete võrgustik. Kui rääkida hüpoteetilisest olukorrast, kus Eestile on vahetu oht, siis olen veendunud, et bilateraalsetel otsustel baseeruvad üksused on siin palju varem.
Tehnika eelpositsioneerimine on oluline ajavõit. Samas, kui rääkida üksuste rotatsioonist, siis igal sõjaväel on omad relvad: mida teevad Saksa tankistid, kes tegutsevad Leopardidega, kui leiavad siia tulles eest Abramsid? Nad ei tunne seda relvasüsteemi.

Sama küsimus oli siis, kui toimus NRFi (NATO response force) moderniseerimine.

Kuidas tagada kiire liikumine? Eelladustamisega. Ent relvasüsteemid pole ühtsed, tegemist on roteeruva väekoondisega, igal aastal on uus raamriik. Teine asi: kui palju on NATO sõjavägedel relvastuse komplekte, mida saab kusagile lihtsalt seisma panna. Ainult USA-l ongi. Ent näiteks laskemoona saab ladustada, see on suuresti standardiseeritud.

NATO PLANEERIJA: Mees, kelle tööks on leida 28 riigi vahel konsensus, tehes nad kõik võrdselt mitteõnnelikuks. Foto: Tiit Blaat
NATO-l on meie kaitsmise plaan olemas?

See on olemas juba aastaid, aga (naerab) nagu müütiliste asjadega ikka, on seis keerulisem. Inglise keeles öeldakse family of plans – ei ole üks plaan, vaid eri detailsusastmega plaanid. Planeerimine on ju pidev protsess, kogu aeg midagi täiustatakse.
Venemaa kasvatab musklit. Eelmisel aastal loodi kaheksa uut brigaadi, tänavu teatati 1. kaardiväe tankiarmee taasloomisest. Kõik see toimub meie naabruses.

Toon näite. Mõni aeg tagasi oli suur Balti mere laevastiku õppus, uudistes toodi ära, et osales vist 50 alust, võimas värk... Aga kui süveneda detailidesse, siis osa neist veeti slepis sadamast välja, osales ka kõiksugu toetusaluseid. Nii et sõnum on üks, aga reaalsus teine. Vaatame, mis sellest tankiarmeest saab…
Mis juhtub Varssavis NATO tippkohtumisel?

Meie jaoks on tähtis esimene päev, reede, kus räägitakse heidutusest ja NATO kohanemisest muutunud julgeolekuolukorra­ga. Lõviosa otsustest on juunis ministrite tasandil juba tehtud. See on ka riigipeade arutelude sisu. Eelmise tippkohtumise otsuste praktilised sammud on juba tehtud. Näiteks planeerimist on kõvasti parandatud, igas riigis on olemas NATO staabielemendid, mille ülesanne ongi planeerida üksuste liigutamist. Et oleks ülevaade kohalikest oludest: kuhu panna, kuidas õppused korraldada. Muidugi ei tohi unustada meie oma kodutööd. Kui me ei suuda siia saabuvatele üksustele tagada kohapeal piisavalt tegevust, et väljaõpe toimiks, kui see hoog mõne aja pärast vaibub ja sõdurid jäävad kasarmusse molutama, siis see asi kaua ei kesta. Riikidel puudub huvi selliseks „investeeringuks“, sõdur olgu põllu peal ja tehku midagi.
Meile saabuvad NATO sõdurid peaks olema permanentselt õppuste režiimis?

Täpselt nii. Ja on oluline, et meie kaitsevägi kasutaks nende olemasolu maksimaalselt oma väljaõppeks. See väekontingent tuleb kohale tehnikaga, mida meil endal ei ole, see annab võimaluse arendada oma juhtimisstruktuuri, sõdureid, tehnilisi standardeid. Ei saa olla nii, et me ootame liitlasi nagu taevamannat ja ise keerutame pöidlaid. Meie roll on hästi oluline. Ärgem unustagem, et riikidele, kes siia oma üksused saadavad, läheb see mõndagi maksma. Meile ka, kuid neile rohkem. Kui nad näevad, et üksusi ei kasutata otstarbekohaselt, et neil pole tegevust, et sellest ei sünni mingit lisaväärtust, siis ma arvan, et huvi üsna varsti kaob. Raha loevad kõik.
Kas meie sõjaline taristu on üldse ette valmistatud soomusüksuste vastuvõtuks? Harjutusväljakuid ju pole.

Suuremate õppuste jaoks on alati mindud Lätti Adažisse. Keskpolügooni arendamine on kindlasti oluline küsimus. Lugesin just, et peaminister käis isiklikult kohal, vaatas polügooni ja ütles, et kõik on valmis. Aga need relvasüsteemid ja tehnika, mis siia saabuvad, peavad olema ka maastikul kasutatavad, ja mitte ainult kompanii mastaabis, vaid räägime ikkagi pataljonist ja brigaadist. Tapal on nüüd kasarmu valmis, majutus olemas, aga just väljaõppe infrastruktuur, see on väga tähtis. Teine asi on kogu meie ohvitserkonna tase, et nad oleks koostöövõimelised kõikidel tasanditel, saaksid aru NATO n-ö keelest.

Ärgem unustagem, et riikidele, kes siia oma üksused saadavad, läheb see mõndagi maksma. Meile ka, kuid neile rohkem.

Meil on ainult kaks brigaadi, mis tähendab, et operatiivtasandil kogemust on üsna vähe. Oleme roteerinud märkimisväärse arvu ohvitsere läbi NATO staapide. Ent kogemus on väga erinev, palju sõltub sellest, kus sa täpselt oled ja mida sa teed. Kas oled planeerija, tegeled operatsioonidega, või väljaõppega. Nüüd suvel peaks tulema tagasi kindral Indrek Sirel, kes oli Brunssumis operatiivtasandi staabis, tegeles väljaõppeküsimustega. Meil on olemas kiht inimesi, kes on teinud väga erinevaid asju. See on väga ebaühtlane kiht, ja mul ei ole veendumust, kas kõiki, kes sealt kogemusi on kaasa toonud, kasutatakse kodus õiges kohas ära.
Tähendab, kogu meie kaitsevägi peab hakkama meeletu kiirusega uusi asju õppima.

Kindlasti. Aga see on hea.
Olen suhelnud meie nooremohvitseridega – kes on frustreerunud, kes depressioonis… Kaitsevägi on samas olukorras nagu kõik Eesti riigi struktuurid, olgu päästeteenistus, meditsiin, haridus. Anda neile uusi ülesandeid juurde? Õpi, kuidas Ameerika tankiga koos tegutseda, aga tal on mingi administratiivne ja ei tea mis jama igapäevaselt kaelas….

Vaataks teise nurga alt. Ma arvan, et iga ohvitser on rõõmus, kui saab „põllul“ koos Abramsitega tegutseda. Aga tõsi, kaadrikaitseväelaste motiveerimine on väga oluline. Kui ma tulin tegevteenistusse, oli arusaam, et see on töö kogu eluks, kuni pensionini. Noored mõtlevad praegu teistmoodi: sain täna kaitseväe leitnandiks, aga viie aasta pärast proovin võib-olla hoopis midagi muud. Mul on tunne, et meie süsteem pole end kohandanud selliseks paindlikkuseks. Teisest küljest, vaadakem kaitseväeteenistuse seadust – sõjaväelastele on seatud hulk piiranguid. Kaitseväelast võib ametikohal ümber paigutada, öeldes talle vaid 7 päeva ette. Ühegi teise kategooria teenistuja puhul seda reeglit ei kasutata. Aga me elame liberaaldemokraatlikus ühiskonnas, kus on kombeks, et inimesele tekitatavad ebamugavused kuidagi kompenseeritakse. Kõik see, mida sõjaväelane peab keskmisest rohkem andma, olles allutatud piirangutele, peaks ju saama mingi motivatsioonipaketiga tasakaalustatud. Ja mis see on? Kas see on piisav?

Me peaks olema huvitatud, et leitnant ei läheks ära viie aasta pärast, vaid teeniks, kuni on kasvanud koloneliks ja valmis võtma üle brigaadi juhtimise. Jätkusuutlikkus peab olema.

Neeme Väli Foto: Tiit Blaat

Ma vaatan asju väga ratsionaalselt. Oleme NATOt pikisilmi oodanud, ta on nüüd kohal, on vaja inimesi, kes saavad NATO „keelest“ aru, kes suudavad suhelda ja mõelda nendega koos, ja nüüd… Ei taha seda öelda, aga Brüssel on nagu kindralite surnuaed. Enne mind oli ­Vello Loemaa. Mida ta tegi naastes? Läks pensionile. Enne Loemaad oli Johannes Kert. Sama lugu. Tulevad sealt ja saadetakse pensionile. Järeldan, et meil on strateegilise tasandi mõtlemist Kaitseväes piisavalt ja ülegi. Neid mehi pole meil vaja. Tendents jätkub.
Kes need praegused „üleliigseks“ osutuda võivad kindralid on?

Jätaks nimed ütlemata. Las nad räägivad enda eest ise. (Brüsselist NATO peakorterist naaseb kindralmajor Valeri Saar ja Monsist SHAPEist brigaadikindral Peeter Hoppe – Toim.)
Brittide pataljon ikka tuleb meie juurde?

Jah, usun küll. Hoolimata Brexitist. See otsus NATO-sisest tegevust ei mõjuta. Eesti on olnud brittidega bilateraalselt väga heades suhetes, Helmand on siin märksõna. Häid suhteid tuleb ära kasutada. Ka Kaitseliidu tasandil peaks kasutama ühiste õppuste võimalust.
Idanaabri ärritust ei maksa arvesse võtta, pidades siin permanentseid õppusi?

Õppused ongi sõjaväelase elu sisu. Jätta midagi tegemata selle pärast, et keegi võib-olla ütleb midagi, ei tasu mingil juhul.
Lihtne vene inimene, ka kindral või president, võib olla instinktiivselt umbusklik. Mida nad seal askeldavad ja toimetavad? Muuseas, omaenda traditsioonidega Poolast rääkides... Sõjaliselt arvestatav riik, mille kohta on ennustatud, et kui meil peaks midagi juhtuma, siis poolakad keskenduvad oma territooriumi kaitsele ja meie suunal eriti midagi ette ei võta.

Igale riigile on esmatähtis ikkagi omaenda julgeolek. Minu seisukohast oli viga, kui me hakkasime kaks aastat tagasi rääkima julgeoleku kahest suunast, ida ja lõuna suunast. Geograafia toomine julgeolekudebatti tõmbab kohe jooned, tekitab konkurentsi. Peaks vaatama tervikut, ühtlaselt tagatud julgeolekut, kõik riigid on võrdselt tähtsad, et ei tekiks sisemist konkurentsi.
Paraku riigid käituvad egoistlikult. Nii euroliidus kui ka NATOs.

Millega ma tegelen igapäevaselt NATOs? 28 riiki tulevad kohale, igal omaenda huvid. Need huvid ei kattu väga tihti, ja mõnikord on lausa vastuolus. Üks meie eesmärke rahvusvahelises sõjalises staabis on leida konsensus riikide vahel. Meie ülesanne pole kedagi õnnelikuks teha. Kui saavutame olukorra, kus kõik on ühtemoodi mitteõnnelikud, siis see on täpselt meie eesmärk.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus