Oli 2. märtsi õhtupoolik, kui Toronto Eesti Majas lõppes kompositsiooni VANAPAGAN JA KAVAL-ANTS teine lugemisproov. Vanapaganast said Laas ja Veikko, Antsust sai Kaljo, Juulast Eda — nii astuti riburada rollidest välja ja asuti koduteele. Killi Mirka ja A. Vahtra jäid veel juttu ajama.

AV: Ütle, Killi, mis tunne on täna õhtul lavastajal?

K: Tunne on vägev. Minu peas hakkab asi valmis saama. Kuulasin inimesi teksti lugemas. See tekst hakkas elama, minu peas nagu midagi kumisema: tean, mida järgmistel proovidel inimestele ütelda, et koos raamatutegelastele lavalist adekvaati leida. Oleme esialgses variandis kupüüre teinud ja arvatava lõpptulemuseni jõudnud.

AV: ILUTULI märgi all oleme hulga regulaarset tööd teinud. Oled Sinagi mitu silmapaistvat rolli andnud.

Ühe etenduse järel küsis Su sõbratar: „Miks Sa pole Killile midagi lavastada pakkunud?“

Mind tabas nagu mingi välkvalgus: tõesti, miks?

K: Ütleme, et idee tuli Sinult, materjali olid kokku pannud ja ega Sa poleks saanudki mind sundida, kui kompositsioon vastumeelt oleks.

Mäletad, keskkoolis oli meil selline mõiste nagu „kohustuslik kirjandus“. Juba see „kohustuslik“ tekitas tõrke. Tammsaare teosed kuulusid selle „kohustusliku“ alla. Ja ometi Põrgupõhja uus Vanapagan on ju hea ja filosoofiline ja humoorikas kirjandus.
Tundsin, seda tööd tahan ja lavastan hea meelega.

AV: Oled tihedas kontaktis meie Toronto eesti ühiskonnaga. Kas meie kompositsioon läheb rahvale „peale“?

K: Läheb kindlasti. Olen ikka uskunud, et Vanapaganast ja Kaval-Antsust on iga eestlase peas oma visioon. Olgu see siis perekondlikul pinnal, näiteks Vanapagan on pereisa või Kaval-Ants onu- või tädipoeg, aga kindlasti on neidki, kellel vasted pärit ühiskonnategelaste seast. Võimalusi on veelgi.

Lugemisel tekkinud ettekujutustele annab ehk meie lavastus mõne tahu juurde. Hea visuaal saab silmapaistvatki teksti rikastada.

Lisaks juurde: kujud on väga eestilikud.

AV: Eesti teatriloos on terve plejaad naislavastajaid. Juba meie esipoetess Koidula tegeles näitemängude korraldamisega. Ja traditsiooni jätkajaid on tänini kodumaal ja võõrsil. Ise arvan seda rohkem meeste tööks, sest kerge see amet pole.

K: Lavastaja pisikut pole ma eneses kandnud. Teatrist olen ikka huvitatud olnud ja teismelisena olin kindel — minust saab näitleja. Sel aastal, kui keskkooli lõpetasin, ei olnud lavakunsti kateedris vastuvõttu. Valisin siis praeguses Tallinna Ülikoolis näitejuhtimise eriala. Oli laia profiiliga väljaõpe: ise lõime etüüde, ise lavastasime ja mängisime. Minu biograafias on Tammsaare Juuditi roll, siis Olovernese pea on olnud minu põlvedel.

Koolis hakkasin taipama, et mul ongi ehk rohkem lavastaja soont. Ja tegelikult olen mõttes ikka lavastanud. Torontos nüüdseks elanud 15 aastat ja aina lavastanud, ikka peegli ees või tänaval või kusagil mujal.

Olen tõesti teinud mitmeid rolle Sinu lavastustes ja ikka märganud, et pean Sinuga dialoogi, mõtlen kui lavastaja. Ise ma end pakkuma küll poleks tulnud.

AV: ILUTULI ei ole teatri absoluutne adekvaat. Töötame väga kitsastes tingimustes ja seetõttu lugemisteatrina, millel kitsapiirilisem eesmärk: valida intelligentne tekst ja väheste teatripäraste vahenditega viia see publikuni nii hästi, kui meie seda suudame.

Laias laastus on meie rutiin ju selline: veerand aastat tööd (haarab ettevalmistustööd kuni peaproovini), et ühel õhtul esineda 60 - 70 pealisele publikule. Lavastusega on igakord seotud rohkem kui 15 inimest.

Teinekord tekib tunne: kas sel asjal on mõtet?

K: Ikka on mõtet! Teiste eest ei taha ma vastata, aga minu jaoks on ILUTULI hädavajalik. Tuleb teha niikaua kui on teha tahtjaid ja niikaua kui on inimesi, kes saali tulevad ja tahavad meiega kaasa mõtelda.

AV: Ole tänatud optimismi eest. Teeme edasi.

Pealegi on selleks poolaastaks ju ettevalmistused tehtud: Sinu lavastus lastele T. Egneri Sööbik ja Pisik ja ise kavatsen lavale tuua Urve Karuksi loodud kompositsiooni eesti luuletajailt „Kevade- ja Emalaulud“.

Märkmed: