Pearu Kuusk
Tartu Linnamuuseumi teadur

KGB Kongide muuseum avati Tartu Linnamuuseumi filiaalina 12. oktoobril 2001. Muuseum asub „hallis majas“, kus 1940.—50. aastatel asus Nõukogude julgeoleku Tartu osakond. Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus paiknesid arreteeritute kambrid ja kartserid.


„Halli maja“ ajaloost


Kindral Põdra (praegu Pepleri) ja Riia tänava nurgal paikneva hoone projekti tellis tuntud Tartu ärimees Oskar Sõmermaa 1935. a. arhitekt Arnold Matteuselt, maja valmis 1938.

I korrusel asusid kaupluseruumid, kõrgematel korrustel korterid.

Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK, vn. k. NKVD) Tartu osakond alustas O. Sõmermaalt natsionaliseeritud hoones tegevust 1940. Kiiresti kujunes hoone tartlaste jaoks kommunistlike repressioonide ja vangistamiste võrdkujuks. Detsembrist 1940 kuni 1941. a. jaanuarini viibis Tartus SARK-i majas arreteerituna Eesti üks tuntumaid riigimehi Jaan Tõnisson. Tuginedes 1940. a. lendlehtede levitamise eest vangistatud gümnaasiumiõpilaselt Eerik Heinelt saadud informatsioonile, kirjeldab Jaan Roos oma mälestustes, kuidas käitumine J. Tõnissoniga oli „hallis majas“ toores ja häbematu: „Et teda alandada, sunnitud teda teiste vangide mustust välja kandma. Selle korralduse vastu aga protesteerinud J. Tõnisson ja keeldunud seda täitmast. Oma iseteadvust ja väärikust polevat ta vanglas kaotanud.“

Huvitav on märkida, et esimene kindlam Tartu vastupanuorganisatsioon Nõukogude okupatsioonile moodustati märtsis 1941 SARK-i majast põiki üle Kindral Põdra tänava asunud Eesti Tervishoiu Muuseumis (ETM). ETM-i grupi asutajaliikmed kuulusid Eesti Üliõpilaste Seltsi ja olid seega omavahel hästi tuttavad. N. Liidu- Saksamaa sõja puhkedes sagenesid grupi koosolekud muuseumi juhataja korteris maja III korrusel. Muuseumisse peideti relvi ja koondati ülestõusu puhuks suurem ladu sidemeid ja arstimeid.

9. juuli 1941.a. kokkusaamisel otsustati Tartu vabastamisega alustada järgmisel hommikul kell 7.30. „Esimene vang-hävituspataljonlane, noor eesti poiss, tabati Puhk ja Poegade hoovist, mida lahutas ETM-i aiast ainult püstlattaed. ... Küsimuse otsustamisel, mida teha vangiga, oldi väga humaanne: panna kinni üle tänava NKVD keldrisse, vahiks üks reservlipnik hoovile. ... Miks vang paigutati just NKVD keldrisse? Seda ei motiveeritud. Juhul, kui oleks asetatud teise kohta või maha lastud, oleks 10. juuli sündmused võtnud hoopis teise ilme.

Vangide koondamise paigaks endine Sõmermaa maja 1941. a. Suvesõja Tartu lahingute ajaks jäigi.

17. juulil 1941 algasid endise SARK-i maja aias, kus vaarikapõõsaste vahel satuti kaevamisjälgedele, prof. Hans Madissoni juhendamisel väljakaevamised. Aia keskel, umbes poole meetri sügavusel leiti 2 mehe laibad. Maja õuel, ühekordse puumaja keldris avastati veel 4 mehe surnukehad. Ära tunti talunik Osvald Hainoja, insener Boris Klompus, mehaanik Arnold Puusik ja raudteelane Karl Reinlo.

1942. a. jaanuaris-veebruaris analüüsis Tartu Ülikooli Kohtu-arstiteaduse instituut endise SARK-i hoone seintelt võetud krohviproove ning tuvastas, et „leitud pritsmete jäljed olid tingitud verest“.

„Hallis majas“ hukatud maeti koos Tartu vangla massimõrva ohvritega (193 inimest) Pauluse kalmistu ühishauda. Esimesel punasel aastal märatses kommunistlik terror Tartumaal jõhkramalt kui mõnes teises maakonnas. 1942. a. andmetel mõrvati 320 inimest ja arreteeriti 990. Neist 251 jäi teadmata kadunuks.

Teise Nõukogude okupatsiooniaja algus 1944. a. augustis tähendas „halli maja“ taasmuutmist tshekistide Tartu peakorteriks. Vahetult pärast Tartu vallutamist Punaarmee poolt alustasid linnas tegevust Eesti NSV SARK-i ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi (RJRK, vn. k. NKGB) Tartu linnaosakonnad, mille esmaseks ülesandeks oli „nõukogudevastase elemendi“ arreteerimine ja likvideerimine. Vangistatute täpne arv on kahjuks teadmata, kuid aastate jooksul hoiti „halli maja“ keldris vangidena ning kuulati üle tuhandeid inimesi. Nii nagu 1941. a. juunis, suunati sealt ka 1949. a. massiküüditamise operatsiooni Tartu maakonnas. Hoone jäi Tartu julgeolekuorganite käsutusse kuni 1954. a., misjärel Riikliku Julgeoleku Komiteeks (RJK, vn. k. KGB) ümbernimetatuna hõivati Eesti Kirjanduse Seltsi maja Aia (Vanemuise) tänaval. Endine Sõmermaa maja anti üle Tartu rajooni Täitevkomiteele, ning varem vangidele mõeldud hoone kelder muudeti arhiivimaterjalide hoidlaks.

KGB Kongide muuseumi täpsem ruumilahendus valmiski koostöös omaaegsete poliitvangidega ning vanglakoridori, kambrite ja kartserite taastamise juures võeti arvesse eelkõige arreteeritute mälestusi. Sünge pruun värv, betoonist valatud põrandad ja ainsa valgusallikana „kolhoosnik“ ukse kohal trellitatud avas — just need detailid pidid kujundama loodava muuseumi tonaalsuse.

Muuseumi on jõudnud mitmete „hallis majas“ vangidena viibinute mälestused. 1950. a. novembris arreteeritud SMV liige Miia Jõgiaas (Saviauk) meenutab: „Niisiis „hommikukohviks“ olin juba oma uues „korteris“. Ukse kohal põlev paljas pirn oli ka võretatud traatvõrguga. See heitis üsna kasinat valgust mööblile ja mu vangikaaslastele. Tuttavaid tüdrukuid ei olnud. Kamber oli 5-kohaline — 2 üksteise otsa keevitatud raudnari seinte ääres ning üks veel otse risti ukse ees. ... Naridel võis kasutada madratseid ainult magamisajal. Hommikul tuli need tõsta ülemistele naridele ja istuda paljal traatpõhjal. Põrand oli tsemendist ... Vasakul ukse kõrval oli metallist anum, nn „parask“. See tuli igal hommikul välja viia ja tühjendada WC-s, kui meid pesema viidi.“

Novembris 1952 konvoeeriti vangina Tartu „halli majja“ Võrumaa tuntud metsavend Alfred Käärmann. „Kongi nr. 1 ei köetud, sest ei olnud küttekehi. Ruumi läbivad keskküttetorud olid laudümbrise sees ja isoleeritud, et ei soojendaks. Igal õhtul enne magamaminekut kallas valvur põrandale pangetäie külma vett! Kongis oli temperatuur nulli lähedal... Meeste paljaks pöetud pead kartsid külma, pead kinni katta ei tohtinud, tugev elektrivalgus, mis põles kongis, ei lasknud magada... Kui keegi vangidest oma silmad ereda valguse eest kattis, põrutas valvur uksele ja röökis: „Nägu lahti!“ Niiske ja külm ruum, magamatus ja hele valgus tekitas kohutava peavalu.“

KGB Kongide muuseumi tegevusest ja tulevikuplaanidest


2006.a. täitub KGB Kongidel viies tegevusaasta. Selle aja jooksul on „halli maja“ keldrist saanud üks Tartu linna huvipakkuvamaid külastuskohti. Eesti lähiajaloost ja Nõukogude okupatsiooniajast kõnelevale püsinäitusele lisaks on muuseum koostanud mitmeid ajutisi väljapanekuid GULAG-i vangilaagritest (Vorkuta, Norilsk), küüditamistest ning Eesti vastupanuliikumise ajaloost. Muuseum on alati ära märkinud 1941. ja 1949. a. küüditamiste tähtpäevi ning korraldanud temaatilisi ajalookonverentse Tartu Linnamuuseumi saalis.

Ameerika Eesti Fondi teotusel ja selle esimehe Ago Ambre kaasabil on KGB Kongide muuseum eesti ja inglise keeles välja andnud broshüüri kommunismi kuritegudest ja Eesti vabadusvõitlusest.

On ülimalt tähtis, et KGB Kongide filiaali loomine on avardanud Tartu Linnamuuseumi kogumispoliitikat ning kollektsioonidele lisanud mitmeid unikaalseid esemeid, dokumente ja fotosid, mis meie lähiajaloo uurimise ja säilitamise seisukohalt on olulise tähtsusega. Otsekui selle väite kinnitusena jõudis hiljuti muuseumi paar käesidemeid Tartu vana arestimaja pööningult, kust need 1988.–1989.a. peidetult leidis seal töötanud Priit Rööp. Käesidemed kuulusid tõenäoliselt vangla korpuse korrapidajatele. Pole võimatu, et nende kandjad olid juulis 1941 Tartu vangla massimõrva tunnistajad või isegi osalised.

Pidev kollektsioonide täienemine ning uute teadmiste lisandumine kohustavad parandama ja täiendama muuseumi väljapanekut. 2007. a. on kavas uuendada Tartu „halli maja“ keldri püsiekspositsioon ning muuta informatsioon Eesti ajaloost paremini kättesaadavaks ka arvuti ja interneti vahendusel. Kui materjale kommunistlike vangilaagrite ja asumisel oldud aastate kohta võib leida nii mitmetestki erakollektsioonidest ja -kogudest, siis vastupanuliikumise temaatika osas kerkivad selgelt esile arhiiviallikad. Metsavendi kujutavate fotode või nende poolt koostatud ja levitatud lendlehtede kodus talletamine polnud Eestis okupatsiooniajal kaugeltki ohutu. Põrandaaluste noorteorganisatsioonide põhikirjad, liikmepiletid, tegevusjuhised ja muud dokumendid hävitati eelseisvate arreteerimiste hirmus varem või hiljem sageli osaliste endi poolt või konfiskeerisid julgeolekutöötajad need läbiotsimiste käigus. Läbiotsimistel leitud materjalid muutusid automaatselt asitõenditeks, mis lisati arreteeritute toimikutesse. Vähemasti osa nendest väärtuslikest allikmaterjalidest on tänapäeval Eesti Riigiarhiivi fondides leitavad ja kasutatavad. Museoloogilise töö seisukohalt võib eriti huvipakkuvaiks pidada KGB kriminaaltoimikute materjale.
Näitena sobib siia hästi Tartu noorteorganisatsiooni „Sini-Must-Valge“ kriminaaltoimik, mis koosneb koguni 8 mahukast köitest.

Juurdlusmaterjalidele lisatud asitõendite hulka kuuluvad: julgeoleku fotod liikmetelt konfiskeeritud relvastusest ja raadiosaatja detailidest, originaaldokumentidena organisatsiooni lendlehed, vandetekst, struktuur ja tegevuskava. Toimikusse on köidetud ka planeeritud väljaande „Eesti Partisan“ päise kavand, organisatsiooni kuulunud tütarlapse isiklik päevik ning isegi SMV liikme rinnamärk. Sageli võib KGB isikutoimikutest leida ka arreteeritute vangifotod (ehk toimikufotod), mis erakätes üldjuhul puuduvad. Töö arhiivisäilikutega on kahtlemata aeganõudev ja keerukas, kuid näituse koostamisel Eesti vastupanuliikumise ajaloost on arhiivifondides leiduv informatsioon asendamatu.

Märkmed: