Kevadpidu ja emakese maa tund Eesti Kodus
Eestlased Kanadas 11 Apr 2008 Aino MüllerbeckEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kevad on olnud visa saabuma Torontosse. Eesti Kodu ümbritsevad orud, künkad ja metsasalud on talviselt valged. Lilled meie kaunites aedades on jätkuvalt puhkamas lumevaiba all. Plaanitsetud kevadpidu 29. märtsil toimus siiski. Paljud daamid ilmusid peole kevadkübarais, üks ilusam kui teine. Pia Büngeri kaunilt kujundatud kimbud kaunistasid laudu.

Seekordne ebaformaalne kava algas majavanema Paul Osko südamliku sõnavõtuga tervitamaks kevade saabumist. Ja siis sõnas, et järnevalt on tulemas üllatus. Oligi üllatus, mitmekordne. Eesti Kodu Naisansambli, mis viimasel paaril aastal oli hinguses olnud, oli kevad üles äratanud. Õigem küll, äratajaks ja organiseerijaks oli energiline Elna Libe, kes ise on laulja ja suur muusikaarmastaja. Teiseks üllatuseks olid nende tõesti kaunid ja rohkete õitega kübarad ja kevadkleidid. Nende laulu saatis hiljuti Eesti Kodusse korteri soetanud klaverikunstnik Laine McCall. Nii et on lootust naisansambli edaspidiseks tegutsemiseks!

Aino Müllerbeck kõneles kevadistest rahvakommetest. Kevadine pööripäev (päevakäänak, käändlepäev), Eestis 21. märtsil, ei olnud rahvatraditsioonis eriti nimetamisväärne. Küll oli seda aga paastumaarjapäev, teiste nimedega punamaarjapäev, kapsamaarjapäev, naistemaarjapäev, sohipüha, 25. märtsil. Miks seda päeva punamaarjapäevaks kutsuti, sellel on oma põhjus. Selle juurde kuulus „puna“, s.t. punaseks tehtud ja balsamiga maitsestatud viina või siis õlle joomine, millest loodeti head tervist ja punaseid põski.

Vanasti oli paastumaarjapäev suureks pühaks. Tööd ei tehtud ja kirikutes olid jumalateenistused. Õhtupoole — no siis mindi kõrtsi. Naistel polnud harilikult kombeks kõrtsis käia, kuid maarjapäeval oli seal siiski hulk naisi. Ka nemad maitsesid puna. Võeti kaasa tanu, mida kutsuti ka jänesemaoks. Tanu püüdsid naised panna meestele salaja pähe. Kellele see saadi pähe, see tõsteti üles ning ta pidi ostma nii palju puna, kui talle määrati. Tanu meestele pähe sokutada oli raske, seda pidi ettevaatlikult tegema. Eesti Kodus tegi seda ettevaatlikult Elna Libe, sokutades tanu pähe Meinhard Jäägerile. Nalja kui palju!

Paastumaarjapäeva kohta kõneldi veel, et sel päeval peab lõnga kerima, siis tulevad suured kapsapead. Kes maarjapäeval juukseid lõikab, sellel lähevad need hästi kasvama. Kõigist huvitavaist rahvakommetest võib lugeda raamatuist „Eesti rahvakalender“, 1—6, koostanud Mall Hiiemäe, Tallinn, Eesti Raamat, 1981.

Kõneleja puudutas paari sõnaga ka saabuvat 1. aprilli. See on algselt olnud karjalaskepäev, naljapäevaks kujunes aga alles 19. sajandi teisel poolel. Sel päeval olevat kurat sündinud või taevast alla heidetud. Eesti Kodu kevadpeo päeval, 29. märtsil, ei ole ühtki erilist nime. Kuid kõneleja meenutas, et 29. märtsil 2004 võeti Eesti vastu NATO liikmeks.

Järgnes meile juba hästi tuntud Eesti Kodu Relvavendade Ansambli esinemine, lauldes vanu, armsaid viise. See ansambel on koos musitseerinud juba aastaid ja nende hääled sulavad kokku kui kuld. Ansambli endine juhataja August Tuvikene ei viibinud aga meie keskel, kuna ta on juba mõnda aega haiglas. Temale soovime Taevaisa õnnistust. Praegu saadab ansamblit akordionil Voldemar Palo, kes ka esines soolopalaga ja hiljem ühislaule saatis. Teiseks ühislaulude saatjaks oli Laine McCall. Oleme rikkad! Häid muusikainimesi jätkub.

Lõppsõna lausus nupukas riimis Endla Meriorg.

„See kevadpidu oli Kultuurringi poolt juba mitu kuud tagasi planeeritud,
Lõbusatele Liisidele telefoneeritud,
Klaverisaatja pr. McCall kohale komandeeritud,
Meie Relvavennad selleks õhtuks jälle mobiliseeritud,
Toitude kvaliteet oli täielikult garanteeritud.
Aga naiste kübaraid sai natuke kritiseeritud,
Mille tõttu hea tuju oli ka garanteeritud.“

Meie osav perenaine Margot Nortmaa organiseeris maitsva kohvilaua, mille nautimisega alustasime pisut enne emakese maa tundi. Kustutasime elektritule. Roheliste küünalde valgusel istusime mõnusalt ja andsime oma sümboolse abi keskkonna kaitseks. Hubases hämaruses mängisime mõistatuste mängu, kus ajaliselt kõige virgemad nuputajad said suure auhinna — pisikese shokolaadikombu.

Mõista, mõista, mis see on: Üks uks läheb viide kambrisse (sõrmkinnas). Hääleta, tumm, aga jutustab palju (raamat). Kanda jõuad, aga lugeda ei jõua (?)

Nii lõppes see pidu, kus oli palju häid abistajaid: mehed, kes kuulutused trükkisid ja lauad kohale asetasid; naised, kes võileibu valmistasid, raha kokku lugesid, jne. Aga õues ilutsevad ikka veel lumehanged ja jääpurikad. Kuid südameis on soe, nii soe tunne ja tänu kõigile, kes andsid abistava käe me toredas Eesti Kodus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus