Kevadhommik Kesklinna kalmistul
Eestlased Eestis 23 May 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Äratuskell tiriseb. On 5.45 kolmapäeva varahommikul. Tõusen vastumeelselt ja kangutan silmalaud lahti. Väljas on valge, päike juba päris kõrgel. Vaatan temperatuuri. Ainult 2 kraadi sooja. Riietun kiiresti ja soojalt. Olen nii tark, et otsin isegi kindad üles ja pistan taskusse. Neid läheb tõesti vaja. Ruttan Kalevi Spordihalli ette, kust algab kell 6.30 retk Tallinna Siselinna kalmistule linnulaulu kuulama.

Kohale jõudes olen üllatunud. Vaatamata varasele ajale on loodushuvilisi hulgana.... ja neid tuleb järjest juurde. On noori, pensionäre, keskealisi, mehi ja naisi. Kogemustega linnuhuvilised on kaasa võtnud binoklid ja linnuraamatud. Meid saab kokku 40 inimest. Linn pole veel ärganud. Päike paistab, kuid ei soojenda. Mütsid, sallid ja kindad on omal kohal.

Grupi juhendajaks on harrastusornitoloog Peep Veedla. Üritus toimub Looduse Omnibussi eestvedamisel. See on loodushuviliste organisatsioon, kes aastaringselt korraldab linnainimestele retki loodusesse. 12.–16. maini toimuvad Tallinnas linnulauluhommikud. Peale Siselinna kalmistu veel Nõmme aedlinnas, Kadriorus, Rocca al Mares ja Stroomi metsas.

Juba enne kalmistule jõudmist tervitab meid metsvint oma jõulise meloodiaga. Kuuleme, et see linnuke on Eestis kõige arvukam – 2,5 miljonit paari. Samas kõlavad hommikuses vaikuses rohevindi kiired vidinad ja sidinad. Seisame kobaras, pilgud puulatvades. Hr. Veedla õpetab eristama porri laulu rasvatihase raiumisest.

Juba on õhus kuulda uut lauluviisi. Hallrästas (rahvakeeles ka paskrästas e. pasakas) vidistab rõõmsalt ja rõkkavalt. Sinna vahele kostab salulehelinnu sujuvam ja mahedam laul. Uue meloodia juhatab sisse musträstas, kes olevat lindudest kõige musikaalsem. Kalmistu väravas ootavad meid varblased. Hr. Veedla seletab, kuidas teha vahet kodu- ja põldvarblase vahel. Viimase põsel olevat must laik.

Kalmistul õitsevad toomingad, nende all ära-unusta-mind sinine lillevaip. Hauad on hooldatud, õitsevad tulbid ja nartsissid. Kostab uutmoodi vilistamist – see on puukoristaja (puuklutt), kes liigub mööda puud üles-alla. Metsvindid „ei saa mitte vaiki olla“ ja laulavad lausa üksteise võidu. Meie juhendaja seletab, et ka vares on laululind. Isavarese kraaksumine on ilusaim meloodia emavarese kõrvadele, lisab ta. Liikudes hanereas piki jalgrada saame haruldase kontserdi osalisteks. Ansamblis löövad kaasa ohakalind (pildi järgi kõige värvilisem ja ilusam), musträstas, salulehelind, põõsalind ja ööbik, see laululindude kuningas.

Nii mõnus on kõndida kalmistu vaikuses igipõliste puude all, saatjaks lindude muretu sidistamine. Kas ikka viibime pealinnas? Milline õnn, et siinsamas Liivalaia lähedal on selline rahu ja rohelus ja koht tiivulistele pesitsemiseks!

Märkamatult jõuame sõjaväekalmistule ja suundume pronkssõduri juurde, mille ümber nüüd juba närtsinud lillekuhjad, mis siia kohalikud venelased 9. mail tassinud. Siin tervitab meid elupuu otsast lauluga väike põõsalind, kes pesitseb peamiselt okaspuudes. Kuuleme veel ohakalindu ja näeme viivuks pika sabaga linavästrikku.

Kui poolteist tundi kestnud jalutuskäik lõpeb, oleme kuulnud umbes 20 linnuliigi häälitsusi, kuid oma silmaga näinud vaid kolme sulelist. Kas suudan edaspidi kõiki neid kauneid sillerdusi üksteisest eraldada? Ei usu!

Lahkumisel kõlab jälle metsvindi kaunis ja jõuline triller. Igaüks ruttab oma igapäevaste toimetuste ja tegemiste juurde. Linn on juba ärganud ja liiklusmüra summutab looduse hääled. Inimesed ruttavad tööle, lapsed kooli, Liivalaial voolab kahes suunas lakkamatu autode laviin. See oli ilus hommik.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus