„Kevade“ ja "Suve" tegelased ja nende algkujud: Tootsi prototüüp leidis naise Venemaalt, Teele prototüüp kolis Austraaliasse PM
Kultuur 16 Oct 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/10/48516_001_t.jpg

10. oktoober 2016
Karl Hein
Elutark
„Kevade“ ja "Suve" tegelased ja nende algkujud: Tootsi prototüüp leidis naise Venemaalt, Teele prototüüp kolis Austraaliasse
Kaader 1976. aasta mängufilmist "Suvi": Toots (Aare Laanemets) ja Teele (Riina Hein) Tallinnfilm/Riigiarhiiv

http://elutark.delfi.ee/raamat...
Kuigi Oskar Luts olevat Arno Tali kuju loonud enda põhjal, sarnanes noor Luts käitumiselt pigem Joosep Tootsiga. Tootsi prototüüp Voldemar Tootson õppis ja töötaski Venemaal ja võttis sealt ka naise. „Kevadet“ lugedes vihastas ta selle peale, et paljud teiste koerustükid on tema nimele kirjutatud ja lubas Lutsule kere peale anda. Teele prototüüp Adele Pärtelpoeg oli ka tegelikult iludus, kes asus koos oma mehega elama Austraaliasse. Karl Hein kirjeldab neid raamatus „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“.

1912. aastal ilmunud Oskar Lutsu „Kevade“ on eestlaste jaoks ilmselt üks tuntumaid jutustusi. Selle tegelased on saanud meie kultuuri lahutamatuteks osadeks, legendaarseteks, isegi poolmüütilisteks isikuteks, kes esinevad ka raamatust väljaspool. Räägitakse „Tootsi taskutest“, „Tootsi maakerast“, „Tootsi peenrast“, kasvatusraskustega klasse nimetatakse „Tootsi klassideks“. On olemas Arno Tali Sihtkapital, Õpetaja Lauri nimeline preemia, Arno ja Teele nimelised stipendiumid jne. Lõike „Kevadest“ on lõputult tsiteeritud ja iga lapski teab neid peast.

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud…“

„Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!“
Loe veel:
Tegelik Ivo Schenkenberg oli hoopis teine mees kui „Viimse reliikvia“ Ivo (67) 22. september 2016
Kui palju on ühist „Tõe ja õiguse“ Andresel ja Peeter Hansenil ning Pearul ja Jakob Sikenbergil (2) 04. oktoober 2016

„Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste...“

„Kevade“ oli Oskar Lutsu esimene raamat, mis ilmus kahes jaos aastatel 1912 ja 1913. Luts on oma hilisemates memuaarides meenutanud, et tal olevat tekkinud „üks veider mõte“ kirjutada kasvõi iseenese tarbeks üles oma koolipõlvemälestusi 1907. aasta sügisel, kui ta üle pika aja külastas oma vanemaid nende uues elukohas Rakke jaama juures Miku talus, hakkas ta oma mälestusi üles kirjutama. Olles kord aga alustanud mälestuste kirjapanekut jutustuse vormis, ei saanud ta enam pidama.
Kohe pärast Oskar Lutsu „Kevade“ esimese trüki ilmumist 1912. aastal hakkasid lugejad otsima „Kevade“ tegelastele prototüüpe. Luts rõhutas, et pole mitte fotograaf, kes inimesi elust täpselt maha kopeerib, vaid kirjanik, ning et „Kevade“ tegelased on koondkujud. Siiski on „Kevade“ tegelaste algkujude leidmine paelunud uurijaid tänase päevani. Mitmed kunagised Palamuse õpilased on raamatust ka üles leitud.

Arno Tali – Oskar Lutsu hellahingeline teisik

„Kevade“ peategelast Arno Talit on küllaltki üksmeelselt peetud Oskar Lutsuks eneseks, kirjaniku alter ego’ks. Luts õppis Palamuse kihelkonnakoolis aastatel 1895–1899. Ta oli väikesekasvuline nutikas nooruk, kes olevat osanud toredasti juttu vesta ega öelnud kunagi ära ka vempudest ja vallatustest. Palamusel oli Luts üks parimaid õpilasi. Eriti meeldis talle kirjandite kirjutamine ning ta oli väga rõõmus, kui mõni tema suleharjutus klassis ette loeti. Probleeme valmistas talle vaid matemaatika. Ka Arno üritab „Kevades“ Teelele väita, justkui see õppeaine talle raske oleks: „Minule on rehkendus raske.“ Ent kui musterõpilane Arno oli siiski ka matemaatikas klassikaaslastest peajagu üle, oli Lutsu jaoks see õppeaine isegi sedavõrd keeruline, et tal seetõttu õpingud Tartu reaalkoolis pooleli jäid.

Nii mõndagi oma tegemistest Palamusel on autor „Kevades“ kirjutanud teiste tegelaste arvele. Kui Arno on rahulik ja tagasihoidlik poiss, siis elavaloomulist Lutsu mäletatakse paraja võrukaelana – nii mõnegi Tootsi vembuga olevat Luts ise hakkama saanud. Ka on kirjanik Joosep Tootsile üle kandnud oma armastuse indiaani- ja kauboiromaanide vastu. Lutsu lugemiskirg sai alguse juba varases lapsepõlves. Viieaastasena sai ta tähed selgeks, kuueaastaselt luges ta aga juba kõike, mis kätte juhtus, nii raamatuid kui ajalehti. Armastus raamatute vastu jäi teda saatma kogu eluks.
Kuigi oma käitumiselt sarnanes Oskar Luts vast Joosep Tootsiga isegi veidi rohkem, siis Arno Talis, väikeses unistajas, peegeldub kirjaniku mõttemaailm. Ka Luts olnud romantiline õrnahingeline poiss, kes teiste inimestega kunagi täielikku kooskõla ei leidnud ja keda painas pidev nimetu igatsus millegi järele. „Tahaks kuhugi minna ja lõpmata hea olla kellegi vastu, alati tema juures olla ja kõik ära anda, nii et endale midagi ei jääks. Rõõmu teha kellelegi... Nii et sellel, tundmatul, õige, õige hea oleks... Siis oleks ka enesel hea,“ arutleb Arno „Kevades“.
Palamuselt suundus Luts Tartusse, kus ta aastatel 1899–1902 õppis Tartu reaalkoolis, mis jäi, nagu juba öeldud, lõpetamata. Seejärel hakkas ta huvituma farmaatsiast – töötas 1903. aastast apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, mõnda aega ka Peterburis. Aastatel 1911–1914 üritas ta Tartu ülikoolis omandada koguni apteekrikraadi, kuid ka need õpingud jäid pooleli. Tudengipõlves avaldas ta ka „Kevade“ – nii algas kunagise Palamuse kooliõpilase kirjanikutee.

Joosep Toots – vallatu vembumees Voldemar Tootson

Joosep Toots on „Kevades“ kahtlemata üks silmatorkavamaid tegelasi. Tema kärsitu iseloom ja kõikvõimalikud koerused, millega ta raamatu lehekülgedel hakkama saab, on sedavõrd meeldejäävad, et Tootsi võiks isegi nimetada „Kevade“ peategelaseks, olgugi et kogu raamatu tegevust kirjeldatakse läbi Arno Tali silmade. Kohe pärast „Kevade“ ilmumist tundsid Lutsu lapsepõlvesõbrad Joosep Tootsi algkujuna ära koolivenna Voldemar Tootsoni (1885–1920). Ka Tootson ise oli sellega päri: „Näh, säherdune ma umbropsu ju olin, nagu koolivend Luts kirjutas, aga ka teiste koerustükke on ta rohkesti minu kaela ajanud.“

Voldemar Tootson oli pärit Palamuse külje alla jäävast Raadiverest, Mäeotsa talust. Noorukina olevat tema iseloom olnud küllaltki sarnane Joosep Tootsile – ka tema oli väga elav ja ägedaloomuline rahutu poiss, kes oma kärsituse ja ülevoolava energilisuse tõttu alatasa pahandustesse sattus. Kord toonud ta koguni kooli tulirelva, „müristaja“, millest ka Luts kirjutab.
Tootson, nagu Joosep Tootski, olevat olnud suur parunipoistega võitleja. „Kui eestlaste viletsus oli kõige suurem, tuli neile koolitoast abi. Toots tuli välja, kuumaksaetud ahjuroop ja tuletangid käes, ja karjus hirmsa häälega: „Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!“
Sarnaselt Tootsiga olnud ka Voldemar Tootsonil kõige selle juures küllaga leidlikkust, et ennast paljudest ulakustest puhtaks rääkida.

Kui Voldemar Tootson kuulis, et ta on „Kevadesse“ üleannetu ja vembulembelise poisina sisse kirjutatud, olevat ta lubanud Oskar Lutsule kere peale anda. Koolivennad kandsid selle lubaduse Lutsule ette, ja jutud käisid, et kirjanik pärast seda Tootsonit väga kartis. Hirm oli koguni nii suur, et kui Luts ühel suvel Tootsoni Mäeotsa talu õuele sattus ja aida trepil istunud peremeest silmas, otsustas ta oma teerajalt kõrvale astuda ja viljakõrte varjus minema hiilida. Hiljem olevat ta Tootsoni tütrele pihtinud: „Mõtlesin, et teab, mida see Tootson võib ette võtta. Keerasin teelt vilja sisse ja tulin Ülesoolt ringi.“

Ent Voldemar Tootson polnud koolipõlves sugugi läbinisti riukalik poiss, vaid tal oli ka palju positiivseid iseloomujooni, nagu „Kevade“ Tootsilgi. Luts kirjutab: „Aga meie ei pea ülekohtused olema. Oleme Tootsi tembukestest kõnelenud, peame ka tema häid külgi silmas pidama: võimatu on, et üks inimeseloom otsast otsani ainult koerust täis on; pisut head leidub igas inimeses. Aeg-ajalt tärkas Tootsis teadusehimu. Õigus, need olid väga haruldased juhtumid, kuid seda tähelepanuväärsemad nad on.“ Tootsonist on teada nii mõndagi head – ta oli uudishimulik leidlik poiss ning kärsitust meelelaadist hoolimata oli ta tööd tehes väga kohusetruu. Sellest annab tunnistust ka Tootsoni hilisem elukäik.

Pärast õpinguid Palamuse kihelkonnakoolis omandas ta Tartus loomavelskri elukutse, seejärel läks Poltaava kanti põllumajandust ja karjapidamist õppima. Kui 1906. aastal valmis Tootsoni isatalus Mäeotsal tolle aja kohta küllaltki suur ja kaasaegne maja, naasis ta Eestisse, soovides kodupaigas karjapidajana tööle hakata. Tootsonil olevat olnud palju häid kavatsusi ja ideid, kuidas talu üles ehitada ja karjamajandust edendada – ta soovis muretseda tõukarja, teha maaparandust, korrastada külvikordi ja panna ka muudel viisidel praktikasse seda, mida ta võõrsil koolis oli õppinud. Vähehaaval hakkaski ta töödega pihta, puhastas kesa kividest ja kohendas lauta ning tegeles ka maaparandusega, lastes sohu kuivenduskraave kaevata. Koduõuele olevat ta istutanud isegi väikese pargi. Ent tema vanemad ei olnud uuendusmeelsed ja mõistsid poja plaanid hukka. Nad uskusid, et kui seni ollakse vanal moel hakkama saadud, saadakse edaspidigi, ja pidasid poja rabelemist mõttetuks.

Osalt kesise majandusliku olukorra tõttu, osalt ka vanemate trotslikus suhtumises pettununa otsustas korraliku põllumeheharidusega Tootson 1911. aastal Venemaale tagasi minna. Seal töötas ta erinevates ametites – nii mõisavalitsejana, karjaravitsejana, võimeistrina, aga ka piimatööstuse juhatajana. Elukutset vahetas Tootson sageli, kuna tal tekkis oma ägeda ja otsekohese iseloomu tõttu tööandjatega erimeelsusi. Tal olid paljudes küsimustes välja kujunenud kindlad seisukohad, millest ta keeldus taganemast. Ent oma tööd olevat ta sellegipoolest teinud suurepäraselt. Venemaa kodusõja ajal määrati talle ülesandeks punaarmee varustamine toidumoonaga ning armeehobuste ravimine.

Kodumaal käies armastas Tootson oma elujärjega teiste ees kiidelda. Isakodu külastades olevat ta kandnud suure sulega rohelist kübarat, mida ka Oskar Luts oma raamatus „Suvi“ on kirjeldanud: „Noormehe pead ja valkjaskollakaid juuksesalke katab roheline viltkübar, mida ehib mingisuguse linnu kirju sulg. See sulg liigub käies ja lehvib edasi-tagasi, nagu tahaks ta lugeda kübara peremehe samme.“

1911. aastal Voldemar Tootson abiellus, mitte aga Raja Teelega, vaid Kurski lähedalt leitud Martaga. Perekonda sündis neli last, kuid kaks neist surid juba esimestel elunädalatel. Täisikka jõudsid 1914. aastal sündinud Maria ja 1917. aastal sündinud Aleksander. Räägitakse, et nii Tootsoni poeg kui pojapoeg olevat mõlemad olnud oma iseloomult „Tootsid“. Palamuse hilisem õpetaja Linda Kapral on meenutanud, et Aleksander Tootson, vastupidiselt oma õele, oli väga elava loomuga ja kärsitu: „Tal oli lahtine pea, aga õppida ta suuremat ei viitsinud. Alati oli tal midagi plaanis, midagi käsil...“

1920. aasta märtsis haigestus Voldemar Tootson tüüfusesse. Velskrina käis ta sageli taludes loomi ravitsemas ja sai ühest majapidamisest tõve külge. Üheksa päeva kestnud raske haigus viis suhteliselt noore, kõigest 35-aastase mehe hauda. Tootson maeti Kurskis Nastretševa kalmistule. Abikaasa ja lapsed naasid 1925. aastal Palamusele ja jäid elama Mäeotsa tallu. Tootsoni tütar Maria käis pärast Teist maailmasõda Kurskis isa hauda otsimas, ent suures lahingumöllus oli kogu surnuaed segi pommitatud. Kalmistu asemel laius seal viljapõld.

Raja Teele – Palamuse iludus Adele Pärtelpoeg

Oskar Lutsu „Kevadest“ võib naistegelasi leida väga napilt. Ühena vähestest tüdrukutest tegutseb tema raamatus Raja Teele, Arno Tali naaber ja koolikaaslane.
Teele prototüübiks on üksmeelselt peetud Adele Pärtelpoega. Ise olevat naine selle peale öelnud: „Mis Teele mina ikka olen, aga kui te seda tahate, eks ma võin ju olla ka.“

Adele sündis 1. augustil 1890. aastal Palamuse veskijärve kaldal. Kui tüdruk oli kaheaastane, kolis perekond ajutiselt Tartusse, kust kahe ja poole aasta pärast tagasi tuldi ning Palamuselt mõni kilomeeter kagu poole jäänud Ehaverre elama asuti. Kolimise põhjuseks olevat olnud Adele kummaline ja veidi tujukas käitumine. Adele Pärtelpoeg on ise hiljem meenutanud: „Vanematel polnud võimalik mind Veskijärvest, mis oli otse üle tee, eemal hoida. Ma olin igal silmapilgul, kui minu järele ei vaadatud, järve hüpanud, seal partidega ühes ujunud ja uppumas olnud. Siis ei jäänud neil muud nõu üle, kui see koht ära anda, ja kolisidki Tartu linna elama.“

Adele kohta on öeldud, et ta olnud elavaloomuline ja särtsakas, sageli ka üsna kangekaelne, aga väga töökas neiu, iseloomult erakordselt sarnane Raja Teelega. Ta õppis Palamuse kihelkonnakoolis vaid lühikest aega, kaks talve, aastatel 1901–1903. Seega käis ta tegelikult Palamusel koolis paar aastat pärast Oskar Lutsu. „Olin neist poistest mõni aasta noorem. See kõik on isand Lutsu kui hea kirjaniku mõttelend (...) Kui ma aga külapoistega suvel palli mängides hüüdsin, et ärge tulge üle minu raja, siis seda kuuldes hakkaski Luts mind Raja Teeleks kutsuma,“ on Adele hiljem selgitanud. Tegelikult võttis Oskar Luts Raja ja Saare talude nimed Palamuse külje all asunud Eerikvere külast.

Nagu „Kevade“ Teelegi, olevat Adele oma nooruspäevil olnud Palamuse meeste üks lemmikuid. Räägitakse, et ta polnud mitte niivõrd ilus, kuivõrd huvitav neiu, ja nii abielus kui vallalised mehed olevat tema pärast valutava südamega ringi käinud. Rahvasuus on selle kohta säilinud suisa anekdootlikke jutustusi. Näiteks räägitakse, et teiste seas oli Adelesse armunud ka kunagine vallasekretäri abiline. Kui kord vallasekretär kodunt ära läks, jättis ta leivad rahuliku südamega ahju, sest abiline lubas need välja võtta. Õhtul koju naastes leidis ta ahjust aga söestunud leivapätsid. Küsimusele, milles asi, vastas sekretäri abi, et ta näinud Adelet mööda kõndivat ja unustanud kõik muu. Mis puutub aga Teele ja Tootsi omavahelistesse suhetesse ning hilisemasse abielusse, millest Luts oma raamatutes kirjutab, siis Adele on öelnud, et Tootsonit mäletab ta küll, aga vähe, ning et lähedased sõbrad nad ei olnud.

Pärast Palamuse kooli suundus Adele Pärtelpoeg taas Tartusse, kus ta õppis A. Grassi koolis ja Puškini-nimelises vene gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1909. aastal. Seejärel abiellus ta vanemate tahte kohaselt Kolli talust pärit Osvald Kolliga. Kohalik rahvas teab meenutada, et keset pulmapidu olevat heitliku iseloomuga Adele meeleolu järsult muutunud, ta olevat tõmmanud oma pruudipärja lõhki ja visanud selle põrandale. Ka hiljem tulnud abikaasade vahel ette tülitsemisi, mille käigus Adele oma mehe juurest minema kõndis. Siis elas ta mõnda aega mujal, kuni mees talle järele tuli ja nad ära leppisid, või siis tüdines naine ise ja otsustas koju naasta. Kord, kui Adele oma mehega taas riidu läks, olevat ta sõitnud Varale, kus üks tema meestuttav vallasekretäriks oli. Seal elanud naine tükk aega, kuni Osvald ühel päeval talle järgi sõitis ja ta koju tagasi viis. Kiiresti lahkuma pidanud Teelel oli toidu valmistamine pooleli ja pada veega jäi pliidile. Vallasekretär hoidnud seda alles nagu püha vett – ikkagi ainus mälestus Teelest! Ühel päeval tulnud aga sekretärile külla sõber, kes pärast õhtust pidu hommikul pisut pikemaks magama jäi, ärganuna paja Teele veega leidis ja selles oma silmi pesi. Kui Teele austaja koju tulles tehtu avastas, olnud pahandus suur.
Pärast abiellumist töötas Adele mõned aastad Palamuse kirikumõisas ja paar aastat Tartus. 1927. aastal müüs tema abikaasa talu oma nooremale vennale ning Adele ja Osvald läksid koos oma poja Endliga Austraaliasse õnne otsima. Nad pidasid seal mõnda aega Queenslandis edukalt lambafarmi, kuni see kord põua ajal tuleroaks langes. Mõni aasta pärast Austraaliasse suundumist suri Osvald vähktõppe ja Adele lõpetas talupidamise, asudes tööle juuksurina ja pidades hiljem ka võõrastemaja.

Austraaliast on Adele kodumaale saatnud hulgaliselt kirju. Aastail 1964–1971 oli ta kirjavahetuses Palamuse kunagise õpilase ja koduloo-uurija Johannes Pajuga. Need on olnud head allikad, mille põhjal võrrelda Oskar Lutsu „Kevadet“ ja ajaloolist Palamuse koolielu. 1970. aasta septembris kirjutas Adele: „Sain 80aastaseks, aga mu hing ei tundu vanem kui olin 20aastane. Mul oli suur sünnipäevapidu kohalikus seltsimajas, naabrid ja sõbrad tegid, siis sundisid mind laulma. Laulsin kolm laulu: kaks inglise, ühe eesti keeles – üks kask meil kasvas õues. Tantsisin ka mõned tantsud. Olen alles noor plika. Näete siis, kuidas Raja Teele elab Austraalias. Jah, olid minulgi noorusaastad!“

See rõõmsameelne vanaproua suri Austraalias kõrges vanuses 8. juulil 1975. aastal.

Karl Hein „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“, kirjastus Estada K

http://www.estada.ee/book/ajal...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus