Eesti Elu
Kevad sügises
Eestlased Kanadas 02 Oct 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Oli nii, et kui ma Toronto Eesti Majja jõudsin, oli EKKT sügisnäitus juba avatud. Hoone ees ja sees, ka parkimisplatsil nägin rõõmsaid nägusid (teate küll: tavaliselt oleme tõrjuvalt tusased).
Ajamäärus: 26. september 2009.

Kohamäärus: Eesti Maja kristallsaal ja kunstigalerii.

Leidsin EKKT presidendi Mai Vomm-Järve, kes oli lahkelt nõus lühiintervjuud andma. Püüdes tabada mitut kärbest korraga, küsisin: Kas uskuda, et Sul hirmkiired ajad?

On küll, üks kiire ajab teist taga. Täna avasime EKKT sügisnäituse Torontos. Kohe tuleb EKKT zhüriinäitus Ottawas, kus Cube Gallery’s paneme välja 43 eesti kunstniku taiesed. Valiku tegid Põhja-Ameerikas tuntud kunstiinimesed: Ernestine Tahedl ja Gerry Needham. Viime Kanada pealinna 60 teost.

Suvel korraldas meie asepresident Elva Palo Jõekäärul ühe muusikaürituse raames O. Timmase kunstitares näituse, kus enamik esinejaist olid EKKT liikmed.

Täna avatu on omamoodi kevadeks: saime oma valdusesse EM kaks saali. Suur abi tuli O.Timmase mälestusfondi hooldajatelt (Toomas Saar ja Tõnu Toome), kes tegid võimalikuks kunsti eksponeerimise kristallsaalis.

Avamine?

Kristallsaalis, pidulik ja rahvarohke. Ütlesin avasõnad. Tänasin publikut ja kunstnikke, kiitsin näituse ülesseadjaid: Reet Mae, Elva ja Randal Palo, Jaak Järve, Peeter Mällo, Natalie Gerasimchuk, Andres Musta, Jaan Teng, Merike Martin, Toomas Heinar. Tutvustasin meie uusi liikmeid: Enda Bardell ja Laine Raudsepp. Oli rõõmu ja lilletamist.

Esimese tervituse ütles hästi teada ja üldiselt tuntud härra Andres Raudsepp, kes pidas oma kõne kolmes kohalikus keeles (inglise, prantsuse ja eesti), millega ta publiku seas rõõmsat elevust tekitas.

Asepresident Elva Palo vaatas EKKT arengut vaatevinklist – organisatsioon ja perekond Vomm. Tõsi, oleme ikka juures ja tegevuses olnud, aga ega ma sedagi eitada saa, et presidendina tegelikult elan EKKT-le, siia minu energia ja tegemised lähevad.

Jälle anti lilli ja A. Raudsepp sai tulevaseks inspiratsiooniks meie viimase albumi.

Presidendina teatasin EKKT stipendiumi ( Margaret Kevendi fond) omistamisest Laine Raudsepale, ning meie auliikmele ja ikka aktiivsele pr. Linda Landrele tehtavast 90. sünnipäeva kingitusest.

Eesti Liit Kanadas poolt tervitas Heli Kopti.

Kohal olid Ottawa Suursaatkonnast dr. Ülle Baum ja mitmed meie ühiskonna prominendid.

Meeldiv kuulda. Protesteerijaid ei olnud ja kenasti alanud näitusel on Sul kindlasti omad lemmikud. Nimetad ehk mõned?

Eks minu lemmikud on kõik EKKT liikmed. Kui just sunnid, siis nimetan mõned nimed: Aleksandra Isberg, Mary Männapso, Eva Oja, Toomas Tamm ja Jaak Järve. Ometi ei pretendeeri see mingile pingereale.

Tänades asusin oma silma – kuningat – teenima.

Meeldiv, kohati enamgi. Silma torkas, et meie skulptorid on kuhugi kadunud. See muidugi ei tähenda, et Ilse Arraku keraamiline skulptuur või Elmar Gelzins oma kelmikate metallikompositsioonidega poleks silma torganud (heas mõttes).

Edasi läheb asi keerukamaks.

Pingerida (M.V-J) eeskujul moodustada ei tahaks. Ja piirduda kõigi esinejate üleslugemisega ei tohi. Ju ikka igal oma maitse ja jäägu see mullegi.

Olen seda meelt, et iga kunstnik õpib ja areneb ajaga, päris seisma ei jää. Samas on kindel, et igal loojal on omad halvemad ja paremad aastad. Tekivad mingid kivinenud traditsionalismi nähted või sootuks põhjendamatud eksperimendid, millel puudub ande ja hingeelu tagatis. Ometi olen kindel, et iga tegija südamesoov on oma annet täielikult avada.

Tahtmata kedagi solvata, ehitasin näituse najal üles oma stiilipuu. Kes sinna ei mahtunud, see otsigu vigu minu teoorias.

Abstraktne kunst on olnud Kanada eestlaste üks leivanumber, mida jagub sellelegi näitusele ja (õnneks) ikka uudist tuues. Heal meelel märgin Aleksandra Isbergi (UNTITLED), Eha Luige (DREAM), Merike Martini (RUSH OF BLUE), Olja Mülleri (HIGHWAY TO THE STAR), Margi Taylor-Selfi (ABOUT FACE), Rein Varese (SEMINOVA 3, 4), Johannes Tanneri (ABSTRACTION 1) ja Hille Viirese (ABSTRACT 101).

Kena rida tuli, mõlemast soost ja igast east.

Põhimõtteliselt ei hakka tiitleid tõlkima: osa neist on mõistetavad nagunii, teistel puhkudel on väga võimalik kahetine arusaam: kunstnik kõneleb aiast, kirjutaja (tõlk) mõtleb aiaväravast.

Ja kohe teen ühe kõrvalhüppe – akvarell on ometi maal, aga tehniliselt sootuks erinev (kordan – tehniliselt) akrüül- ehk õlimaalist.

Siin tegid ilma Linda Landre (NORTHERN LIGHTS, SUNFLOWERS), Jüri Punno (STREET LIGHT – silmapaistvalt meisterlik töö) ja Hilda Truupere (LOVES ME – tublisti erinev senisest stiilist).
Head ekspressionismi esitasid Toomas Heinar (BLACK TELEPHONE) ja Toomas Tamm (SIREN).

Tüse traditsionalism ilmestasid Mary Männapso (BEACH IN ESTONIA) ja Jaan Tengi (RED PINES) töid. Viimane värvirohke looduspilt sisaldab selgeid vihjeid eelmise sajandi alguse eesti maali suurmeistritele. See on kindlasti tahtlik austusavaldus.

Imeilusa fantaasiamaastiku (vist näituse suurim pilt) koos väikese viguriga oli kohale toonud Eva Oja. Kena edusamm ja pilti (LITTLE SHEEP) saadab kindlasti publikumenu. Ometi, seda võtet on varemgi kasutatud ja kuna iga pilt on niigi mõistatus, siis peitepiltide maalimise ja kunsti tegemise vahel on teatud õrnõhuke piir.

Fantaasiamaailma mahub kenasti ka värske stipendiaat Laine Raudsepp ning siit süvenev edasiminek vajab tööd ja teadmist. Loodetavasti jätkub Lainel tahtmist ja hakkamist.

Kaasaegsed romantikud – nii iseloomustaksin kahe laadilt erineva kunstniku – Arne Roosmani ja Walter Loodi – loomet sellelt näituselt. Need mehed oskavad üllatada.

Konstruktivism ei tohiks olla sõimusõna, selle laadi võimalused on suhteliselt vabad ja Hans Moks oma teosega SPRING TIME näitab võimalust loodust konstrueerida. Miks mitte?

Klassikalise graafika võimalusi tuletab meile meelde Peeter Mällo (SELGEMAA). Puhas, lihtne, selge. Südamlik kummardus autorile.

Naivismi radu on mitmedki kunstnikud kõndinud, seda laadi on teadlikultki proovitud viljeleda. Aga – ei tule välja. Laad vajab mingit otsekohest ja avatud hingepuhtust.

Leidsin naivismi puhtaid sugemeid Ellen Bishopi maalides, aga ka Erich Lobiku ja Magda Spirka töödes. Seda rada kõndida pole lihtne, aga teie kaunid, tõsiselt võetavad pildid peaksid edasiseks innustama.

Rahvusromantika on innustav teema, hinge puudutav teema, mille juures on alati oht midagi püha inimeste hinges ära lörtsida ja võimalus midagi inimese hinges ülendada. Noh, umbes nii, et printsi poolt suudeldav neitsi muutub konnaks. Võimalikud on muudki variandid. Pühadustega ja nende käitlemisega tuleb ettevaatlik olla. Näituse rahvusromantikud on kindlasti Elva Palo, Jaak Järve ja Mai Järve-Vomm ning nendega pole toriseda midagi. Tuult vast tiibadesse.

Lubatagu nüüd lahterdamata seoseid:

Ilusad pildid:

Anne Lepp – OSCAR PETERSON
Anne Remmel – METAMORPHOSIS
Anne Tori – SLEEVE
Monica Uesson-Talpak – SPRING GARDEN 1, 2.

Väga ilus pilt:

Abel Lee – MASKS

Paraku jääb ikka midagi silmade vahele või ehk hariduse puuduse tõttu varjule. Ma ei oska hinnata arvutikunsti.

JA LÕPETUSEKS SÕNAMÄNG:

Näitus näitas, et eesti KUNST on Kanadas tüse tükk.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus