Kevad südames, kas ka 25. märtsil?
Arvamus 23 Mar 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
21. märtsi SL Õhtulehe kevade vastuvõtmise lõbusa pildigalerii sissejuhatuses küsitakse: „Kas sinul on juba kevad südames?“

Küsimus on, kas kevad oli südames nendel tuhandetel eestlastel, kes alustasid oma elu üht süngemat ja dramaatilisemat rongisõitu Siberisse 25. märtsil 1949. Tedaolevalt oli noorim nendest sel päeval kõigest 3-päevane, ta suri aasta hiljem.

Eestist küüditati nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse jt piirkondadesse aastatel 1941 ja 1949 kokku üle 30.000 inimese.

Märtsiküüditamine algas 25. märtsil 1949. Hävituspataljonlased, punasõdurid, julgeolekutöötajad ja nende kohalikud kannupoisid korjasid paari ööga üle Eestimaa kokku 22.000 inimest, toppisid nad loomavagunitesse, et saata siis Siberisse. Enamus neist olid naised ja lapsed.

Ajakirjanik Imbi Paju, küüditamise-teemalise filmi „Tõrjutud mälestused“ autor, on nimetanud seda suurimaks inimrööviks Eesti ajaloos.

Kuid nii enne kui ka pärast märtsiküüditamist arreteeriti ja küüditati inimesi. Mälusopist kerkib esile seik, kui seisime 1952. aastal Tallinnas suhkrujärjekorras. Üks naine alustas emaga sõbralikku juttu ja juhtis selle osavalt poliitikale. Ema ütles vist omalt poolt midagi kriitilist punavõimu kohta, mispeale ta ise ehmus ja pistis mind järele vedades jooksma. Jäin ilma lubatud limonaadist ja tordilõigust, mida olin kannatlikult terve päeva oodanud. Alles poolpimedas rongivagunis kodu poole loksudes rahunes ema maha. Sel ajal leidus provokaatoreid küllaga!

Märtsiküüditamisega on tihedalt seotud metsavendlus. Arvatakse, et ilma selle vastupanuta oleks küüditamisoperatsioonid alanud kohe pärast sõda. Inimestele on omane lootus – ka kõige traagilisemas olukorras. Lootust vastupanuks andis metsavendadele 1944. a rahvuskomitee üleskutse „mitte alla anda“. Nii loodetigi rahvusvahelisele õigusele, mis taastaks Eesti iseseisvuse. Ent see lootus purunes. KGB-lased kasutasid kõige jõhkramaid piinamismeetodeid metsavendade perekonnaliikmete ja sõprade ülekuulamisel, et neidki seejärel Siberisse kupatada.

On teada, et kui Stalin koostas kurikuulsaid surma külvavaid dokumente, ütles ta oma jüngritele: „Kes enam kümne või kahekümne aasta pärast seda kõntsa meenutab?! Mitte keegi.“ Paiguti näib, et tal oligi õigus. Kevadel 2007 võime tõdeda, et minevikku võib rahumeeli unustada, seda mitte meenutada või ka vajaduse korral moonutada, ehkki faktoloogia kinnitab selgelt, et N. Liidu kommunistlik rezhiim pani okupeeritud Eestis toime inimsusvastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi eesti rahva vastu.

Paju nendib, et ikka veel valitseb mineviku sündmuste suhtes pahatihti formaalsus ja ükskõiksus. Seda siis ajal, mil Moskva kasutab osavalt just sama minevikku Eesti-vastases propagandas, näidates eestlasi antisemiitide ja venelaste vihkajatena.

Kommunismi egiidi all sooritatud kuritegudel on ülemaailmsed mastaabid. Stéphane Courtois hindab oma „Kommunismi mustas raamatus“ N. Liidus hukkunute koguarvu ligi 20 miljonile. Neid ei tohiks keegi unustada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus