Nagu jõulujumalateenistus toimus meil nädal aega varem, nii pidasime ka Ülestõusmispüha jumalateenistuse Palmipuudepühal, sest meie koguduse hooldusõpetajal, peapiiskop Udo Petersool on palju kohustusi. Oleme talle tänulikud igal ajal.

Päev oli ilus ja kõik, kes olid vähegi võimelised, ruttasid kirikusse. Mõned küll kepi najal, aga ometi rõõmsal meelel, sest tujukas talv oli möödas ja me võisime jälle kohtuda peaaegu nelja kuu järel. Kahjuks oli aga ka neid, kes jõulu ajal olid veel meie hulgas, aga on nüüd haiguse kammitsas. Veel kurvem on mõelda neile neljale kaasmaalasele, keda oleme jõuludest saadik saatnud viimasele puhkusele.

Ülestõusmispüha jumalateenitusele kogunes 25 kohalikku eestlast, kes kuulasid suure tähelepanuga õp. Petersoo jutlust Kristuse ülestõusmisest ja selle sümboolsest tähendusest — valgus võidab kord pimeduse! Ka meie tundsime, et olime võidu saanud vanaduse, haiguste, talve ja pimeduse üle sel ilusal Palmipuudepühal, 9. aprillil 2006.

Meie „noorem“ naispere oli korraldanud ja väga ilusasti katnud pühadelaua kiriku alumises ruumis, millest võtsime kõik osa.

Peale ühist koosviibimist pidasime ära ka koguduse nõukogu aastakoosoleku. Kõige vanem meist, Erich Männiste, palus end nõukogu esimehe kohalt vabastada, sest aastad oma haigustega ei luba tal enam mingeid kohustusi enda peale võtta.

Õpetaja sai sellest aru ja tänas teda senise tehtud töö eest. Kuna kohalolnute hulgast asendajat ei leitud, jäi õpetaja hooleks leida uus esimees nende nooremate liikmete seast, kes seekord puudusid.

Lahkusime hea tundega, et saime üle hulga aja koos olla, sest järgmisel kohtumisel juunikuus võivad me read veelgi hõredamad olla.

Aga väljas säras hele päike ja ta kiired saatsid meid rõõmsalt koju.

Märkmed: