Vabariigi aastapäeval jälgime, kuidas heisatakse sini-must-valge Toronto raekoja lipumasti. Tunnetame siis, et armastame oma kodumaad, oma vanemate päritolumaad. Aga seda tunnet, et seisame koos Eestiga ja et oleme isegi osa Eestist, ei teadvusta me endale eriti sageli.

Lipu heiskamine läbib sama tagasihoidliku piduliku rituaali, tihti karges veebruarikuu tuules, nagu okupatsiooni ajastulgi. Ja ikka tundub mõnikord veel praegugi uskumatuna, et eestlastel on jälle oma Eesti riik.

Vabariigi aastapäeval kordame tõdemust, et vabadus pole iseenesest mõistetav. See mõte jääb paljudele kaugeks, ei tundu üldsegi uskumatuna. Need, kes on sündinud võõrsil või vabaduse taastamise järgsel ajal, ei ole saanud isiklikult mõista võõrvõimu brutaalsust ega totalitaarse suurriigi eneseteostamise ilminguid.

Noortel eestlastel, kes saavad peatselt 18-aastaseks (ka võõrsil), on kevadel võimalus valida Euroopa Parlamendi saadikuid ning sügisel omavalitsuste volinikke. Just need noored, kes on sündinud 17 aastat tagasi, on kujunenud omanäoliseks vabaduse põlvkonnaks. Sel aastal on nendel, kes siiani on ainult vabadust nautinud, õigus kujundada Eesti olemust.

Vabariigi aastapäeval tunneme kõik – koos ennast teostavate noortega – muret meie kodumaa edukuse ja vabaduse hinna pärast. Suunates tähelepanu maailma sündmustele tajume, et vabadusel ja selle säilitamisel on reaalne hind. Meenutades rünnakut Gruusiale ja teisi sündmusi, jätab iga selline iseseisvuse ja vabaduse vastu suunatud pealetung jälje meie ellu.

Nõukogude ikkest vabanenud ja selle pärandist välja rabelevate riikide majandusest on Eesti olnud üks edukamaid. Siiski on neid, kes pole vajalikul määral majanduskasvust osa saanud. Ülemaailmse majanduskriisi taustal tuleb nendel, kel hea majanduslik alus, kannatada koos teistega, kel puudub vastav õnnistus. Lihtsameelne oleks ennustada sellest kujunevat rahvuslikku ühtekuuluvust.

Vabariigi sünnipäeval võtame aja maha ja selgitame noortele, et vabadus ei tähenda mitte ainult Euroopa passi omamist ja eurode ilmumist rahakotti, vaid et vabadus ja iseseisvus kui niisugused on ikka samad, nagu nad olid vanasti.

Aastate möödudes on meie väärtushinnangud tõepoolest muutunud, kuid vabaduse väärtustamine mitte. Isamaaline tunne paotab täna, Vabariigi aastapäeval uksi ja otsib püsivat kohta meie südameis.

Head kodumaa sünnipäeva!

Laas Leivat, EV aupeakonsul
Torontos, veebruaris 2009

Märkmed: