Eesti Elu
Kes tõi kevade?
Eestlased Kanadas 24 Apr 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vanarahva tarkuse kohaselt ühest pääsukesest selleks ei piisa. Niisiis pidi toojaks olema keegi teine, kuid pärale ta ikka jõudis, see päris-kevad. Kalendrilist kevadet oleme nautinud juba ammu.

16. aprilli varasel pärastlõunal oli Toronto Eesti Maja suur saal kevadest tulvil. See helkis vastu lauadekoratsioonidelt ja pensionäride silmist. Lauad olid täis, tühje istekohti napilt. Saal sumises rõõmsalt, lavaserval uhkeldas munakorv, jänku jäetud mälestus äsjamöödunud kevadpühadest.

Pensionäride Klubi esimees Heikki Paara tervitas külalisi, soovides meeldivat olemist oma teises kodus. Just nii ta Eesti Maja nimetas ja küllap põhjendatult. Juhtis ühtlasi tähelepanu eelseisvale suvele, mil mitmed Toronto laulukoorid siirduvad Eestisse, ühishingamise sildi all koos laulma. Kellest sinnasõitjat pole, võib saada üritusest põgusa eelmaitse juba selle kuu lõpupoole siinsamas Torontos, kus esitatakse „kaunimaid laule“. Just sellenimelise laulu avaakordid pani Toivo Kõheliku klaver helisema, kutsudes kõiki kaasa hõiskama.

Klubi värsimeister Helju Kruuv esitas luuletuse oma isiklikust varasalvest. Ka see oli kevadeteemaline.

Pastor Jüri Puusaag viis jutu taas möödunud pühadele, lahkas nende iseloomu ja tutvustas oma reliikviaid. 1945. aastal oli poisu olnud veel kindlalt jänese usku. Kaldun arvama, et seda usku on temas ivake tänaseni säilinud, ega ta muidu kingitud tuttsaba alles poleks hoidnud ega kõigile näha toonud. Samade pühadega oli seotud tõsimeelse katoliiklase kingitud krutsifiks. Miks ta lennuliinide turvalisuse oma jutusse põimis, sellest ma täpselt aru ei saanudki, kuid et lennukiga maandumine on tükk maad keerulisem kui lend ise, seda ma jäin uskuma. Üks kogemustega kolleeg kinnitas ammu, et see on sootuks midagi muud kui redeliga lakast allatulek. Kevadeni pastor oma jutujärjega ei jõudnudki, sõõrmeid kõditavad kohviaroomid tuletasid meelde, et söögipalve tuleb lugeda.

Pärast einetamist saabus meeldiv üllatus. Õieti mitte üllatus, kuid igatahes päeva tõmbenumber. Heikki Paara sattus nagu muuseas klaveripingile ja hakkas klahve sõrmitsema, võttes üles siin mandril hästi tuntud tibutantsu meloodia. Ja siis ilmusid ka tibukesed lavale ning asusid paarikaupa muusika rütmis tiivanukke soputama. Kõik kevadkollases „sulestikus“ ja samavärvi mokassiinides, pensionärieas ei osanud keegi neid kahtlustada. Keksisid muretult ringi ja oleksid ehk veel praegugi keksinud, kui Erika Kääramees kurja perenaisena poleks neid õuelt minema kupatanud. Kadekops niisugune! Teised alles nii tillukesed, et õrrele lennata veel ei jaksa, kuid vana kana tiiva alla ka enam hästi ära ei mahu...

Teatrimees Ain Söödor kippus pastorile konkurentsi tegema, asudes pattu ja patu mõistet lahkama. Nii see vähemalt algul paistis. Peagi selgus aga, et tegu polnud konkurentsiga, vaid vaimuliku sõnumi täiendamisega. Ain Söödor vaatles samu elulisi probleeme oma eriala vinkli alt, toetudes isiklikele elukogemustele. Tema sõnumi tuumaks tundus olevat, et kõik, kes tahavad parandada maailma, milles elame, peaksid alustama iseendast. Peab oskama näha maailma teiste inimeste silmade läbi, mis eeldab nende inimeste tundma õppimist. Kirjandus avab meile pidevalt uusi uksi, kuid vaid vähesed kirjanikud suudavad edastada oma läbielamusi usutavalt. Sama lugu on näitlejate ja näitekirjanikega, kes pahatihti ei tunne oma tõelist ülesannet, vaid pakuvad selle asemel odavat meelelahutust. Kõneleja jõudis tõdemuseni, et ka praegust majanduslikku kriisi pole võimalik lahendada hingehariduseta.

Viimaseks esinejaks oli sopran Heli Tenno, kes harva saateinstrumenti kellegi teise hoolde usaldab. Seegi kord asus ise klaveripingile ja võlus klahvidest välja just need akordid, mis tema lauluga kõige paremini kokku sobisid. Laulis Peipsi-äärsest noorusmaast; laulis lihtsalt seepärast, et vaikimine olnuks vale; laulis väikesest aiast, kus halliks läinud ema kaskede all ootab; laulis inimlastest. Laulis, mängis ja vallutas kuulajate südamed. Lihtsus ja pretensioonitus on relvad, mille ees varisevad iga kindluse müürid.

Enne kui esimees jõudis oma lõppsõnadega otsad kokku tõmmata ja Toivo Kõhelikku paluda klaveri taha linnupesa taolist isamajakest kiitma, segas Ain Söödor vahele ja nõudis õuelt ülekohtuselt minema aetud tibukestele eriaplausi. Sellele nõudmisele tuldi meeleldi vastu.

Vanarahval on õigus – üks pääsuke ei too veel kevadet. Selleks on vaja saalitäit eesti pensionäre. Lahkuti kevadmeeleolus ja maikuu kokkutuleku ootuses, hooaja viimases enne suveunne suikumist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus