Kes on reeturid? I Vaba Eesti Sõna
Arvamus 30 Dec 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Vello Helk

Artikkel: http://www.vabaeestisona.com/b...

Pärast Eesti taasvabanemist on püütud Eesti lähiajalugu mitmes suunas ümber kirjutada. Suurimaks probleemiks on olnud hinnang arengule, mis viis Eesti okupeerimisele 1940.aastal ja 1991. aasta taasvabanemise tõlgendused.
Neis on suurt osa mänginud tollased riigijuhid, kes olid sõltuvad oma kaasaja taustast. Esimese Eesti Vabariigi peareeturiteks on aegamööda kuulutatud viimane president Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner. Seda teemat olen varem korduvalt analüüsinud. Tuleb nentida, et sellele kinnitust otsinud ajaloolasel Magnus Ilmjärvel on ajakirjanduse abil üsna hästi õnnestunud juurutada arvamus nendepoolsest Eesti reetmisest. Et N.Liit mõlemad juba enne Eesti ametlikku liitmist küüditas, ei pälvi erilist tähelepanu, nagu ka nende hilisem saatus.

Reeturiteks ei loeta aga neid, kes 1940. aastal läksid kaasa N.Liiduga ja aitasid hävitada suuremat osa Eesti eliiti. Vastupidiselt: 1924. aasta riigipöörde katsega seotud tegelased nagu näiteks Johannes Lauristin on EE-14-s riigitegelane ja kirjanik, tema kaasa Olga koguni riigi- ja ühiskonnategelane. Ainuke erand on 1940. aastal EKP esimeseks sekretäriks saanud Karl Säre, kes langes sakslaste kätte vangi ja keda, kuigi seda on vaidlustatud, juba ENSV ajal süüdistati oma seltsimeeste reetmises. See paistab olevat suurem süü kui Eesti Vabariigi reetmine.
Pärast Eesti taasvabanemist pole ka tõstatatud küsimust 1940. aasta juunitegelaste reeturlusest. Pätsi ja Laidoneri süüdistamine on aidanud tähelepanu kõrvale juhtida. Ja kuna rõhuv osa juhtivatest kollaborantidest kasutas head võimalust, õigel ajal õigel kohal olemist, oma positsiooni kindlustamiseks ja mõju jätkamiseks, ei tulnud kõne allagi nende tembeldamine reeturiteks. Nad esitlesid end pigem tõeliste vabadusvõitlejatena, kes eestluse säilitamise nimel olid valmis siduma Moskva emissaride kingapaelu.
Nad olid pärast eestlaste paremiku likvideerimist sundinud ülejäänud vaikivasse olukorda. Mälestust kaotatud vabadusest kanti veel südames, aga aja jooksul kasvas peale uus sugupõlv, kelle ainuke realiteet oli nõukogude kord selle esindajatega. Elu tahtis elamist, tuli harjuda olukorraga, kohaneda ja saavutada võimaluste kohaselt parimat, kuigi see tähendas lõivu maksmist kehtivale võimule. Tekkis üht laadi Stockholmi sündroom, mis andis end tunda taasvabanemisel. Vabal hääletamisel anti hääl senistele tegelastele, keda ju tunti. Teistel oli väga raske läbi murda tundmatuse müürist, mille taha neid olid sundinud tuntud tegelased. Seda võib võrrelda omaaegse pärisorjusest vabastamisega, mis põhjustas paljudes ebakindlust. Varem oli küll vahel mõisatallis peksu antud, aga kui oli käitutud kuulekalt, pakkus mõisahärra siiski kindlust, mis nüüd ära langes.
Seda olukorda kasutas pärast mõne üksiku ohverdamist senine pragmaatilise kogemusega kameeleonlik võimueliit, kelle esindajad seisid ka Rahvarinde asutamise taga. Neile ei meeldinud, et üks grupp siiski liitus Kodanike Komiteede liikumisega, millest võtsid osa ka pagulaste esindajad ja mille eesmärgiks oli taastada Eesti Vabariik järjepidevuse alusel. Pärast 1991. aasta augustiputši kuulutati välja Eesti Vabariik, kelle tuleviku määrajaks sai Põhiseaduslik Assamblee, mis oli rajatud Rahvarinde ja Eesti Kongressi kokkuleppel pariteediprintsiibile.
Presidendivalimisel ei õnnestunud senise võimueliidi esindajal Arnold Rüütlil saada absoluutset enamust. Bolševistlike kameeleonide ja parteitute blokist murdis välja ja kandideeris samuti Eesti taasvabanemise aegne välisminister, hiljem suursaadik Soomes Lennart Meri. Uus Riigikogu eelistas valida teda presidendiks, mis oli valusaks löögiks senisele võimueliidile, sest Meri oli ka teinud koostööd selle kriitikutega. Kuna ta varem silmapaistva kultuuritegelasena oli nautinud kehtiva süsteemi hüvesid, tundus tema käitumine, eriti Rüütli vastaskandidaadina esinemine, reetmisena. Juba enne valimisi algas turmtuli tema vastu, avalasuks oli 1992. aasta 11. septembril ajalehes Molodjož Estonii avaldatud kättemaksuartikkel, milles teda tembeldati KGB agendiks varjunimega Nikolajev. Selle taga seisab nähtavasti endine KGB-kaastööline Vladimir Iljaševitš. Ajendiks võis ka olla, et Lennart Meri vastupidiselt oma lubadusele ründas KGB-d.
Nõukogude ajal tuli paljudel selles asutuses allkirju anda, aga kas sellega kaasnevad lubadused ei kaotagi kehtivust? Kuidas on lugu komparteilaste truudusvandega? Paistab, et salakommunistid tahavad KGB-agentideks tembeldades häbimärgistada neid, kelle tegevus ja kriitika on ohtlik selle asutuse mainele, mis on küll likvideeritud, aga mille vaim elab edasi endiste kaastööliste hinges. Just nagu mida Juku on õppinud parteikoolis, ei unusta Juhan muutunud eesmärkidega elukoolis.
Reetmise teemast veel järgmises kommentaaris.

Vello Helk
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus