Ken-Marti Vaher: “Vildakas Euroopa väärtuskaart tuleb sirgeks ajada.”
Arvamus 29 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
MARGIT KOPPEL

11. 07. 2006 tegi Leedu Korraldav Komitee pöördumise kommunistliku genotsiidi tõttu kannatanud ning totalitaarrezhiimi vastu võidelnud inimesi koondavate organisatsioonide juhtide poole, paludes neil kaaluda ettepanekut osaleda kampaanias „Kommunism rahvusvahelise kohtu ette”. Pöördumisele lisatud kampaania lühistsenaarium näeb ette pidada eri maades üheaegselt kommunismivastased teaduslikud konverentsid ja publitseerida kõigi rahvuslike konverentside toimetised ühes ühises raamatus. Riigikogu liige Ken-Marti Vaher (Isamaa ja Respublica Liit) on andnud nõusoleku olla patrooniks töörühmale, kelle ülesandeks on rahvusvahelise konverentsi ettevalmistamine Eesti poolt. Ken-Marti Vaher on veendunud, et ei ole võimalik, et klassivõitlusele suunatud ideoloogia, mis on iseenesest vägivaldne ja vaenulik ühiskondlik mõtteviis, jääks mingisuguselgi viisil tuleviku Euroopas idealiseerituks.

Hr. Ken-Marti Vaher, Teie eestvedamisel algatasid Eesti ja Läti justiitsministrid 2004. aastal initsiatiivi, millega kutsuti kõiki Balti poliitikuid aitama kaasa kommunismirezhiimide tegude hukkamõistmiseks Euroopa Parlamendi tasemel. Meenutagem, et aastal 2000 pidas Leedu Ühiskondlike Organisatsioonide Korraldav Komitee Rahvusvahelise kommunismivastase kongressi ja avaliku tribunali, millest võtsid osa ajaloolased, poliitikud, juristid ja kommunistliku genotsiidi ohvrid 25 riigist. 25. jaanuaril 2006 ütles oma sõna Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ajaloolises resolutsioonis nr. 1481 „Totalitaarse kommunistlike rezhiimide kuritegude hukkamõistmise rahvusvahelisest vajadusest.” Milline on Teie nägemus sellest konverentsist, mille siht on korraldada Nürnberg II , kommunismi kuulutamine kuritegelikuks?

Leedulaste initsiatiivi mõte on igas kolmes Balti riigis teha üheaegselt vastavad konverentsid ja saavutada sellega teatud kandepind laiemalt Euroopas.

Arutasime seda leedulaste initsiatiivi Represseeritute Abistamise Sihtasutuses ja suhtusime sellesse väga positiivselt. Meie peamiseks eesmärgiks on leida selle teadusliku konverentsi ettevalmistaja ning projekti vedaja. Oleme mõelnud, et kas siis mõni aktiivsem ajaloouurimiskeskus, nt. S-Keskus, Okupatsioonimuuseum, Laidoneri muuseum võiks võtta konverentsi vedamise ja programmi ettevalmistamise enda peale. Pigem näeksin seda juunikuist konverentsi tõesti Eesti sisese põhjaliku debati algatamisena. Tean, et päris hulk noori üliõpilasi ja ajaloolasi on lähiajaloo temaatika vastu huvi tundnud ja nende poolt esitatavad ettekanded võiksid olla igal juhul üks konverentsi paneelidest. Teiseks näeksin konverentsi esinejatena poliitikuid ja väliskülalisi, osalejatena aga diplomaatilist korpust.

See on Eesti diplomaatilise korpuse üks ülesandeid, et selgitada pidevalt Eesti lähiajalugu ja anda ka Euroopale maksimaalselt informatsiooni ning vajadusel korraldada ka positiivset survet nimetatud teema olulisuse kohta. Kui meie esindajad Euroopas peavad seda vähetähtsaks, siis loomulikult on meie mõjujõud palju väiksem kui Vene propagandal.

2005. a. kevadeks oli tegelikult justiitsministeeriumil kavas sarnase, kuid veelgi laiemahaardega konverentsi läbiviimine. Olime seda ette valmistanud koos Eesti Välisministeeriumiga. Ja tegime seda võrdlemisi suures plaanis. Meil olid esinejad Leedust, Poolast, Saksamaalt ja mujalt ka juba andnud oma nõusoleku. Kahjuks jäi see konverents ära valitsusevahetuse tõttu. Aga samas ei ole see idee kuhugi kadunud.


Kui oluliseks Te ajaloolise tõe eest seismist rahvusvahelises plaanis ise peate, eriti praeguses olukorras, kus Venemaa poolt on Eesti suhtes esitatud eriti alusetuid absurdsuseni küündivaid süüdistusi?


Ma arvan, et kõige olulisem on Euroopa avalikkuse koondamine ühtsete väärtuste taha. Täna on ju tegelikult Euroopa väärtuskaart täiesti vildakas. Kui meil üks totalitaarne rezhiim, mis 20. sajandil laastas, on saanud oma selge hinnangu, siis kommunistlikud reziimid maailmas ei ole seda saanud. Seega ilma selle sammuta, ükskõik kui ajaloohõnguline või mõnele küünikule ka marginaalne see teema ei tunduks, on tegemist minu arvates ühe esmase prioriteediga. Sest teistmoodi lähenedes ei ole võimalik noorsugu õpetada, kasvõi näiteks Prantsusmaa, Kreeka ega Inglise koolides. Teistmoodi ei ole võimalik ka selgitada seda, mis 20. sajandil tegelikult maailmapoliitikas toimus. Ja kui ikkagi kommunistlikud rezhiimid, mille tagajärjeks oli julgemate ajaloolaste arvutuste kohaselt üle 200 miljoni ohvri, pole saanud mitte mingisugust hinnangut ega ka tegelikku ametlikku käsitlust, siis see on ennekuulmatu. Eriti kui me räägime seda demokraatia juurdumise kontekstis Euroopas. Esmane ongi just nimelt teatud jää murdmine või jää liikuma panek. Selleks on juba ka päris palju tehtud. Võtame näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee avalduse. Europarlament pole veel oma otsust teinud, kuigi vastav resolutsioon on samuti sisse antud. Mitmed Ida-Euroopa poliitikud on ka selle vajaduse ühemõtteliselt välja öelnud. Arvan, et tegelikult see läbimurre ongi vaikselt toimumas, sellepärast et Ida-Euroopa riikide mõju on siiski kasvanud Euroopa Liidus ja ka Euroopas tervikuna. Nii et igasugune sarnane püüdlus, ükskõik kui väike ta on, ükskõik kui riigisisene ta ka ei ole, igal juhul aitab ta kaasa tervikuna hoiaku kujunemisele. Kui ühte asja sisuliselt korrata aastaid, siis hakkab ta ka mingil hetkel jõudma inimeste teadvusse, kes on teemast vähem puudutatud või siis jäised.

Eestis on kombeks vaikimine ehk tõe represseerimine. Päevameedias ei tekitanud vastukaja isegi „Valge raamatu” ilmumine 2005. a., mis oleks pidanud olema laineid lööv rahvuslik suursündmus. Millist kõlapinda selles valguses nende teemade tõstatamine Euroopa riikides tekitab, arvestades poliitilist reaalsust ning suhteid Venemaaga?

Arvan, et see läheb väga raskelt. Teame, et mitmetes Euroopa riikides on isikuid, kes tunnevad end ühemõtteliselt puudutatuna, kes tunnetavad, et see ideoloogia on neile ikkagi justkui eeskujuks. Arvan, et see näitabki tegelikult selle olukorra tõsidust. Ida-Euroopa riikidel tuleb siin kokku hoida ja ennast kehtestada. Teistmoodi käitudes võime jällegi seista mingi katastroofiga silmitsi.


Venemaa on pööranud meie ajaloo relvaks meie vastu. Mõnedki juhtivpoliitikud ja arvamusliidrid on öelnud, et meil pole lootustki Venemaa propaganda vastu saada. Kuidas Teie arvate? Kas lootust on ja kui, siis millise relvaga?


Ainult selle relvaga, et Euroopa Liit oma väärtuskaardid korrastab. Kuna aga Venemaa on vähemalt sõnades püüdlemas euroopaliku maailma osaks, siis on ju elementaarne, et ta austab neid põhimõtteid ja väärtusi, mis seal kehtivad. Teistmoodi ei ole võimalik. Euroopa ei taha kunagi saada Venemaa osaks, vaid vastupidi.

Pragmaatiliselt, Euroopa vajab Venemaa naftat ja gaasi…?

Jah, eks see ongi praktiliste huvide ja väärtuste konflikt. Et kumb siis nüüd peale jääb? Kas jäävad peale kõlisevad mündid oma võimuga ja mõjuga või jääb tegelikult peale see samm, mille oleks pidanud astuma juba ammu. Ja me tegelikult teame, miks seda ei tehtud. Üldises sõjakultuuris kehtiv n-ö „võitjate üle kohut ei mõisteta” põhimõte on tegelikult andnud voli sellele, et täna on mõnedel inimestel võimalik viidata sellele kui habemega teemale, stiilis, et mis me nüüd seda vana tüli üles kisume jne…. Aru saamata, kui palju erinevaid mõjutasandeid on sellel otsusel või otsuse mitte tegemisel.

Ma tahaks omalt poolt küll teha kõik selleks, et see ideloogia ja selle nimel elluviidud kuriteod rahvusvahelise selge hukkamõistu osaliseks saavad. Andke andeks, ei ole võimalik, et klassivõitlusele suunatud ideoloogia, mis on iseenesest vägivaldne ja vaenulik ühiskondlik mõtteviis, jääks mingisuguselgi viisil idealiseerituks tuleviku Euroopas. Ja siin on meie jaoks veel üks aspekt. See aspekt seondub kahjunõuetega. Mis on ju olnud aastaid teemaks, millega Juhan Partsi valitsus ka tõsiselt tegeles, analüüsides seda probleemistikku nii justiis- kui välisministeeriumi tasemel. Pärast valitsuse vahetumist on see teema sisuliselt soiku jäänud, pandud n-ö lauasahtlisse. Võib-olla peetakse seda jällegi ebatähtsaks teemaks. Arvan samas, et tuhandetele inimestele ja peredele on see väga oluline. Kuid enne, kui ei ole saanud ühemõttelise hinnangu kommunistlik ideoloogia ja selle kuriteod, ei saa me väga kaugele jõuda ka kahjunõuetega Venemaa suhtes. Kui aga Euroopa on oma hinnangutes ühtseks saanud, siis on võimalik survestada Venemaad kui Euroopa väärtuste poole püüdlejat kahjunõuete osas. Nii nagu on Saksamaa kahjunõuded välja maksnud ja allunud ühtsele Euroopa väärtuskaardile.

Kui reaalseks peate, et enne kui asjad käivituvad rahvusvahelisel tasandil, jõuab ühtsele seisukohale meie ajaloo ja vabadusvõitlejate tunnustamise suhtes Eesti Riigikogu?

Väga hea küsimus. Ma ei tea, mida see Reformierakond täpselt tahab. Tõenäoliselt tahab ta pidevalt tegeleda oma „näo” päästmisega. Teame, et peale Isamaa ja Res Publica Liidu poolt vabadusvõitlust vääristava otsuse eelnõu, on nende eestvedamisel riigikokku jõudnud ka üks teine eelnõu, millega tahetakse vabadusvõitlejaks kuulutada kõik, kes ainult südames seda tunnevad. Ehk siis Rüütel, Ansip ja muud kommunistliku karjääriga mehed saavad endale vabadusvõitleja sildi külge riputada, kui nad seda ainult tahavad ja kui nad südames tunnevad, et nad ikka võitlesid vabaduse eest. Oleneb muidugi, millise ja kelle vabaduse eest. See on Reformierakonna initsiatiiv ja ma ei ole täheldanud täna neil mingit soovi seda tagasi võtta, mis on äärmiselt kahetsusväärne. Teame, et me neid tegelikke vabadusvõitlejaid, kes esiteks astusid välja Eesti eest, kui riik kutsus ja teiseks astusid vastu okupatsioonivõimule nende tumedate aastate jooksul, solvame sügavalt selle kaitseminister Jürgen Ligi initsiatiiviga. Loodan väga, et uute valimiste järgselt on meil tegemist uue valitsusega — parempoolse valitsusega, kus Reformierakond allub õigluse häälele. Aga tänasel hetkel teeb see erakond küll selliseid viskumisi, et ühelt poolt üritab teha nägu, et nad on väga pronkssõduri vastu, teiselt poolt aga naeruvääristada tegelikke vabadusvõitlejad. Nii et nende arusaamad rahvusriigist ja rahvuslikest väärtustest on küll väga vildakad ja vastuolulised.

Mis riik see on, mis oma vabadusvõitlejad ei tunnusta?

Konjuktuurne riik, kus paljud inimesed mõtlevad oma maine ja karjääri peale selle arvelt, mis tegelikult võiks südames tähtis olla. See on tänane vastus, see on praeguse võimu all olev tunne, mis mind valdab.


Millal saab Harald Nugiseks Eesti riigilt ametliku tunnustuse? Te võite Riigikogus pidada vabadusvõitluse teemal vägevaid ilukõnesid, aga kui sõnadel pole katet ja tegelikkus on midagi muud, siis see jääb vaid retooriliseks sõnavahuks ning pole veenev.


Ma arvan, et see on uue presidendi kätes. Vabadusvõitlejate kokkutulekutelt on hoidnud Eesti nn poliitiline eliit aastaid nii kaugele kui võimalik. See on olnud väga problemaatiline teema ja eks see on paljuski johtunud alalhoidlikkusest ja kartlikkusest. Tundub, et nii poliitikas kui üldse elus kehtib põhimõte – selgrootud isikud või ka riigid, kes üritavad laveerida erinevate seisukohtade vahel, saavutavad kõige vähem midagi. Selgrooga riigid, kes mingitel ajahetkedel on väga allasurutud või üksi jäetud, on lõppkokkuvõttes ikka edukamad.

Millal Eesti riik omale selgroo saab?

Arvan, et see sõltub tõesti väga palju sellest, millised on võimul olevad poliitikud. See sõltub nende ja nende erakondade hoiakutest.

Kuivõrd loodate saada sellele ettevõtmisele, mida patroonina toetate, tuge Eesti valitsuselt?

Tahan loota, et uuelt valitsuselt saan tuge küll. Kui see saab olema rahvuslik parempoolne valitsus, siis kindlasti. Täitsa veendunult. Tahan loota, et meile antakse võimalus nende ideede eest seista.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus