Eesti Elu
Kellele me jätame oma kultuuripärandi?
Arvamus 08 Apr 2011 Jüri KivimäeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui Elmar Tampõld kahe nädala eest kutsus Eesti Elus üles õlga alla panema ja annetama VEMU ehitusprogrammile, siis osutas ta, et viivitamine tähendaks paljude materjalide kaotsiminekut. Ta mainis samas kirjas, et Välis-Eesti Muuseumi rajamisega peab kiirustama, „kuna oleme ületamas meie esimese põlvkonna mälu piire“.

Viimatinimetatud väide on meie ühiskonnas tuntud, ent kas me oleme selle sügavust endale teadvustanud?
Kodumaalt suure sõja lõpul lahkunud ‘esimene põlvkond’ on olnud meie tänases mõistes Välis-Eesti rajaja ning ülesehitaja. Unustamata siinjuures asjaolu, et Välis-Eesti kogukonnad eksisteerisid paljudes maades juba enne Teist maailmasõda. Ent ikkagi oli kümnete tuhandete eestlaste paiskumine 1944. a laia maailma midagi sellist, mida eesti rahvas polnud varem üle elanud. Kolme aasta pärast saab sel traagilisel ajal ellukutsutud Välis-Eesti 70-aastaseks, see on ühe rahvakillu ajaloos pikk aeg, ühe keskmise eesti mehe terve eluiga.

Meil on õigus ja kohustus küsida, mis on need põhjused, et üle terve maailma laialipillatud eestlaskonna saarekesed on tänaseni vastu pidanud, harrastanud oma keelt ja kultuuri, hoidnud oma koole ja kirikuid, tulnud kokku laulma, tantsima ja ‘eesti asja’ üle arutama. Ja kes pole hetkekski unustanud, et kusagil suure vee ja kaugete maade taga on nende isade ja emade maa – Eesti. Pole ju häbi tunnistada, et võitlus Eesti vabaduse eest hoidis koos Välis-Eestit.

Eesti on nüüd uuesti vaba, kodumaa külastamine on paljudele kujunenud tavapäraseks harjumuseks, ent ometi pole me tähele pannud massilist tagasirännet isade maale. Praeguse Välis-Eesti ‘esimeses põlvkonnas’ on kuuldunud hääli, et see pole ju enam selline Eesti, kust nemad kunagi sõjapõgenikena lahkusid. Loomulikult on aastakümneid südames hoitud Eesti tänasest Uuest Eestist hoopis teistsugune. Eesti taasiseseisvumine tekitas Välis-Eestis ka teisi vastukajasid. Veel kümme aastat tagasi arvasid paljud, et nüüd on aeg meie siinsed kultuurivarad, arhiivid ja raamatukogud kokku pakkida ja Eestisse saata. See hoog on tänaseks vaibunud. Eestis on rohkem Välis-Eestis ilmunud raamatuid kui nende lugejaid ja himustajaid, Välis-Eesti seltside vanade paberite vastu pole nii ehedat huvi, kui on arvatud jne. Ent mida siis teha kui me ei soovi pagulaspõlves tehtule käega lüüa ega seda unustada?

Ma kutsun üles järele mõtlema, et vaatamata laialipillatusele, on Välis-Eesti kultuuripärandil iseseisev väärtus, unikaalne tähendus oma asukohamaa, oma kogukonna kultuurikontekstis ja tähtis kasvatuslik roll kõigi võõrsil möödunud aastakümnete lõikes. Välis-Eesti järeltulevatel põlvkondadel on õigus soovida nende ammuste tegutsemisaastate taaskülastamist, seda mitte ainult oma perekonnaloo vaid terve kogukonna tasandil. Olen veendunud, et ‘esimene põlvkond’ väärib monumenti, mis aitab vanu aegu meelde tuletada ning kaitseb teispoolsusesse lahkunuid unustusse langemast. Kui siin toodud põhjused näivad liiga üldistena, lihtsa kaunisõnalisusena, siis tahan lisada, et olen saanud nii Eestist kui Põhja-Ameerikast korduvalt päringuid Välis-Eesti ‘kadunud eestlaste’ kohta, kelle teod väärivad esiletõstmist, kuid keda ei nimeta ükski eestikeelne ega muu teatmeteos.

Välis-Eesti Muuseumi projekt on just sellepärast ainulaadne, et väärtustada eestlaskonna saavutusi asukohamaades, säilitada omalaadset kultuuripärandit, kaitsta neid teguderohkeid aastakümneid unustusse vajumise eest. VEMU kui monumendi püstitamine pole mitte üksnes väheste pühendunud asjahuviliste vaid kogu eestlaskonna üritus, mis väärib ja vajab toetamist.

Jüri Kivimäe
Eesti Õppetool, Toronto Ülikool
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus