Tegelikult pakuti pool neli, kuid see polnud korraldajate poolt viga, vaid päris asjalik tegu, sest tee polnud kaugeltki mitte kõik, mida pakuti, ja ma ei mõtlegi praegu kõiki neid maitsvaid hõrgutisi, mis tee juurde kuulusid. Üht-teist sai ikka nautida ka kõrgemate meeltega, selle eest oli hästi hoolitsetud.
Jutt on muidugi Toronto Eesti Seltsi korraldusel toimunud „Kella Kolme Teest“ pühapäeval, 28. mail Eesti Maja suures saalis. See oli esmakordne sellelaadne üritus, mille puhastulu oli mõeldud käesoleva aja välismissioonidel haavata saanud Eesti Kaitseväe sõduritele ja nende perekondadele. Ülo Isberg, kes on nii Toronto Eesti Seltsi esimees kui Eesti Maja mänedzher ning lisaks veel Eesti Kaitseväe ohvitser, „juhtis vägesid“, st hoidis kavajuhina ohjad kindlalt peos ja informeeris laudades istuvat publikut laval või põrandal juhtuvast.
Esimeses osas esinesid vaheldumisi Kalev Estienne iluvõimlejate eliitrühm „Junior Expressions“ ja soolovõimleja Kairi Vaikla, kelle kõigi graatsiline liikumine pakkus järjekordselt ülimat naudingut. Ei oleks vist palju jäädvustada kõigi noorte osalejate nimed: Katriina Isberg, Christina Koop, Kerstin Koop, Stephanie Koop, Nataliya Murzenko, Dasha Yurova. Lugeja arvas õigesti — Katriina on Ülo Isbergi tütar. Ja ka siinkirjutaja arvas õigesti — meie iluvõimlemise Grand Old Lady Evelyn tunnistas üles, et kolm Koopi on tema lapselapsed. Muusikalise lõpp-punkti pani esimesele osale veel üks Isberg (ja ikka samast perekonnast) — Aleksandra üllatas ja rõõmustas publikut haarava lauluga „Pie Jesu“ Andrew Lloyd Webberi „Requiemist“. Klaveril saatis Mart Jaanson.
Kairi
No ja siis tuligi see poole neljane tee kõige juurdekuuluvaga, ikka Ülle Veltmanni ateljeest (kuidas sa seda kunstilises miljöös ikka teisiti nimetad?). Selle juures oli kuulda kriitikaks maskeeritud heatahtlikku pila, et ei ole käidud etiketi järgi. Teed juuakse traditsiooniliselt kell viis ja „kella kolme kohv“ mõjuks korraliku alliteratsiooni tõttu paremini. Kuid ka sõbralikul kriitikal löödi kohe jalad alt teatega, et soovijaile on ka kohv saadaval.
Tee teeks ja kohv kohviks, aga programm oli alles hoo sisse saanud ning jätkus peatselt. Teise muusikalise üllatuse pakkus tenor Jüri Juhan Kimsto, kes esitas saateta armsaks saanud viisikese „Sääl kus rukkiväli“. Iluvõimlejad asusid taas tulejoonele ja sedapuhku nägime kaht soolovõimlejat. Teija Korjus näitas suurepärast vormi ja, nagu kavajuht teatas, oli ta värskelt saabunud Ontario provintsivõistlustelt kuld- ja pronksmedaliga. Teise solistina esines Dasha Yurova. Vaheldust pakkus Mart Jaansoni omaloominguline klaverisoolo, milleks oli langenud sõdurite peredele pühendatud improvisatsioon. Lõpuks oli „Junior Expressions“ valikrühmalt mõjuv finaal, milles osales ka Aleksandra Isberg lauluga „Time to Say Goodbye“ Mart Jaansoni klaverisaatel.
Publikut oli oodatust vähem. Oli tunda, et äsjane rõhuv leinapitser lasus ikka veel meie ühiskonnal. Kuid rahalist toetust tuli ka mujalt. Nii näiteks ulatas Pensionäride Klubi esindaja kavajuhile $500-lise toetustsheki edastamiseks Eesti Kaitseväe esindajaile. Ja ukse juurde oli paigutatud annetustaldrik, kuhu heldekäelised annetajad võisid poetada oma lisapanuse.
Mis puutub üritusse endasse, siis oli see ainulaadne ja nauditav. Seda traditsiooni võiks jätkata ja teed juua iga kell.
