8. mai 2016
Maire Raadik, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja
Vihakõne
http://arvamus.postimees.ee/36...Mõni sõna kohe kriibib kõrva, üks selliseid on vihakõne. Mis tal häda on, küsite, ilus eesti sõna. Pealtnäha tõesti tavaline eesti liitsõna, kuid sisu poolest siiski võõra mekiga. Meie liitsõnade üks häid külgi on see, et me saame neist tavaliselt ka ilma seletuseta aru. Kui vaatame nüüd vihakõne sõna selle pilguga, see tähendab, et püüame tema kuju järgi tema sisu aimata, saame oletuse, et vihakõne on kas vihane kõne või kõne viha kohta. Kuid ei ole ju! Ega muud, kui et eesti vihakõne püüab järele aimata oma inglise eeskuju, sõnaühendit hate speech. Paraku ei ole see järeleaimamine kuigi hästi välja tulnud. Inglise speech on muidugi kõne, kuid sõna hate ei käi mitte niivõrd viha, kui just vihkamise, vihavaenu kohta. Mõnikord annab teise keele sõna eesti keelde ümbertõlkimine päris hea tulemuse, mõnikord tuleb aga eeskuju ahvatlusele vastu panna ja oma peaga mõelda. Asjale selle külje pealt lähenedes tuleb pähe mõte, et see niinimetatud vihakõne ei ole tegelikult midagi muud kui vaenu õhutamine – olgu siis rahvuse, nahavärvi, soo, veendumuste või muu seesuguse põhjal. Muide, vihakõne sõnast ei anna hästi tuletada ei tegevust ega tegijat, vaenu-sõnaga seda muret ei ole: vaenuõhutamine, vaenuõhutus, vaenuõhutaja, õhutab vaenu, õhutab rassi- või usuvaenu.
