Katrin Pettinen: 15 aastat linnulennul…!
Arvamus 08 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Tänavu möödus 15 aastat, kui Katrin Pettinen, äsja lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri teaduskonna, kahe pisitütre ema (Marianne oli kaheaastane ja Miriam üheksakuune), otsustas koos abikaasaga teha kannapöörde, mis muutis kogu pere tulevikku. Pere kolis Kanadasse.
Millal, kus ja kuidas linnulend alguse sai?

Selle lennu algus sai kokku lepitud Torontos, Yorkville'i kohvikus, kus Evelyn Koop tegi ettepaneku töötada Kalev Estienne'is rütmilise võimlemise treenerina. Esialgne kokkulepe oli kaheks aastaks. Olin isegi õnnetu, sest oleksin tahtnud ainult üheks aastaks tulla. Kahest aastast sai aga 10 aastat Kalev Estienne'is ja tänaseks olen töötanud lisaks viis aastat York Stars’i rütmilise/iluvõimlemise klubi treenerina Torontos.

Kui lähed mõtetes tagasi algusaastatesse treenerina, siis mis tundub kõige huvitavam, aga samas raskeim kogemus?


Täiesti uus kogemus oli, kuidas Kanadas lapsi õpetada ja treenida. Tulin ju absoluutselt teisest ühiskondlikust süsteemist, nõukogude-aegsest Eestist, kus treeneri ja õpilaste suhted olid teistmoodi. Kui laps tuli trenni, siis tal ei pidanud seal lõbus aeg olema, vaid trenni tuli teha palehigis endast viimast andes. Siia tulles pidin oma lähenemist ja treeningu metoodikat kohandama. Suur asi oli läbi oma võimlejate õppida tundma erinevaid kultuure ja religioone — see on olnud huvitav ning hariv kogemus.

Tagantjärele mõeldes imestan, kuidas mul jätkus energiat ja visadust igal õhtul suurte pampudega — kuue palli, rõngaste ja muusikaga — busside, metroo ja trammidega rännata üle terve Toronto linna lapsi õpetama. Ma õpetasin sel ajal umbes sadat last. Minu oma lapsed olid kodus abikaasa, õe või ema hoole all.

Mis olid algaastate suurimateks saavutusteks võimlemisrühmade treenimisel?

Sel ajal olid kindlasti saavutusteks klubi aastalõpu traditsioonilised kontserdid, milleks oli vaja koreografeerida keskeltläbi 12 erineva rühma kava. Koostasin ja õpetasin ka massikavade koreograafiat Ontario Gymnaestrada’le, Blue Jays’i half time show’le, NFL'i pre-game show’le, Canada Day kontsertide jaoks jne. Peale nelja aastast treenimist olid mul esimesed eliitrühmad ja seoses sellega avanesid uued võimalused esineda rahvusvahelistel festivalidel Euroopas.

Mis on olnud sinu võimlemisrühmade meeldejäävamateks saavutusteks 15 aasta jooksul?

Neid on jätkunud hulganisti… 1995.a. Koop Cup oli üks esimesi esinemiskogemusi rahvusvahelistel võistlustel. Samal aastal osalesin oma rühmaga esimest korda Rahvusvahelisel Maailma Gymnaestrada’l Berliinis, millest said alguse minu eliitrühmade osalemised mitmetel rahvusvahelistel võimlemisfestivalidel: Rootsis, Portugalis, Kanaari saartel, Hispaanias, Eestis, Norras ja sel aastal Itaalias.

Kas oled Kanadas treeninud ka eesti lapsi?

Jaa, muidugi. Läbi aastate on eliitrühmades alati võimelnud eesti noori. Minu käe all on treeninud Leikki Hess, Reet Hess, Kristin Derry, Lehti Keelmann, Amber Taylor, Talvi Kuld, Tormi Kimsto, Kristiina Eljand, Marianne ja Miriam Pettinen, Katrin Villmann, Sabrina Viinamäe, Krista Raud, Liis Veltmann ja lisaks arvukalt teistest rahvustest noori.

Kas oled kontaktis oma esimeste võimlejatega?

Meie põhirühma võimlejatega oleme küll pidevas kontaktis, näeme ikka vähemalt paar korda aastas. Enamus neist on juba ülikooli lõpetanud ja perekonna loonud.

Jah, aeg lendab tõepoolest linnulennul… Ma mäletan, kui minu oma tütred — Marianne 3- ja Miriam 2-aastaselt — laval oma esimesi võimlemiskavu esitasid ja nüüd on Marianne York’i Ülikooli teise kursuse üliõpilane ning Miriam viimast aastat keskkoolis.

Kuidas oled suutnud saavutada harmoonilise õhkkonna oma võimlejate vahel ja kuidas on saanud võimalikuks osalemised nii põnevatel rahvusvahelistel võimlemisfestivalidel?

Koos reisimised ja esinemised erinevates maades ja tingimustes on mänginud suurt osa tugevate sõprussidemete tekkimisel ja treeningute efektiivsusel. Suureks abiks on olnud mitmed võimlejate vanemad, tõstaksin esile eestlastest Eha Hessi ja Riina Hessi, kes on läbi aastate mulle kui treenerile alati nõu ja jõuga abiks olnud.

Tahaksin ka väga tänada Eesti Sihtkapitali Kanadas, kes on meie rahvusvahelisi sõite toetanud. Suur tänu Triinu Toomesele, kellega koos oleme palju üritusi korraldanud. Mitmed endised võimlejad on mulle suureks abiks. Minu esimese eliitrühma võimleja, nüüdne parem käsi Amber Taylor, on olnud asendamatu noorte võimlejate treenimisel ja klubi töö organiseerimisel. Tiffany Thompsonist on saanud väga hea koreograaf; noor treener Leikki Hess alustas eelmisel aastal noorte õpetamist.

Mida pead kõige väärtuslikumateks õppetundideks iseenda jaoks?

Lastega töötades on tagasiside hindamatu — neid treenides õpid ka ise. Olen püüdnud lastes arendada enesekindlust. Oma tööd hingega tehes olen loonud eluaegse sõpruse oma võimlejatega ja oleme koos täiskasvanuks saanud. Oleme kasvanud kokku üheks pereks, nendest on saanud tähtis osa minu elus.


Oled olnud suureks eeskujuks oma võimlejatele mitte ainult kui treener, vaid ka kui ema ja noor naine. Oma otsekohese iseloomuga ja hea maitse esindajana oled tüdrukutele andnud väga vajaliku ekstra hariduse.

Usun, et kui nad selja sirge hoiavad, tervitades silma oskavad vaadata ja kui nad üle saali astudes ei kohmetu ning teretades meeldivalt naeratavad, siis see tähendab, et enesekindluse tunne aitab neil end kindlamini tunda igas olukorras. Ja mina võin öelda, et minu töö on vilja kandnud.

Sinu praegune põhiamet ei ole ainult rütmilise võimlemise treener, vaid oled edukal positsioonil riiete tootmise äris.

Juhatan osakonda firmas, kus töötame klientidega üle Põhja-Ameerika, kelle jaoks me toodame nende riiete kollektsioone disainist kuni lõpp-produktini välja. Meil on oma tehas Torontos ja mitmed tehased erinevates Aasia riikides, nii et töö on väga mitmekülgne, pingeline ja huvitav.

Pean aga ütlema, et võimlemise õpetamine on mulle kõige paremaks stressi maandajaks ja kontrolliks. Võimlas olles kaovad kõik päevased probleemid peast ja sealt lahkudes olen täis uut positiivset energiat.


Kanadas suurenes teie pere, lisaks kahele tütrele on teil ka poeg Mark.


Jah, Mark sündis siin. Meie mummu Erika ikka teeb nalja, et pidime selleks Kanadasse kolima, et poega saada. Mark Philip on nüüd juba 8aastane ja temast on saanud päris tõsine jalgpallimängija.

Kuidas on kogu teie pere Kanada eluga kohanenud, kas külastate tihti kodumaad ja kas sinna enam elama ei kipu?

15 aastat on päris pikk aeg, mille jooksul oleme nii raskemad kui kergemad ajad läbi elanud. Tänaseks arvan, et me oleme siinse eluga kenasti kohanenud. Samas pean ütlema, et osa meie hingest on ja jääb alati Eestimaale, sest see on meie sünnimaa ja paljud lähedased, sõbrad elavad seal.

Mis puutub Eestisse elama minekusse, siis praegu neid plaane pole, võib olla kunagi hiljem. Proovime vähemalt iga teine aasta perega Eestis käia oma lähedasi ja tuttavaid vaatamas ning ka nemad käivad meil Kanadas külas.

Nüüd, kus esimesed põnevad 15 aastat Kanadas on nagu linnulennul möödunud, kuhupoole lendad edasi?

Ikka päikese poole...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus