Alo Lõhmus PM

Vägev muinasmõõk, mille hinda internetis uuriti ja mille jälgede ajamiseks muinsuskaitseamet politseile avalduse tegi, kuulub juba aasta aega Käsmu meremuuseumi valdusse, kirjutab Alo Lõhmus.


«Ma räägin lastele kogu aeg, et muinasesemeid ei pea üles kaevama. Neid võib ka pööningult leida,» ütleb Käsmu meremuuseumi, Eesti esimese eramuuseumi asutaja ning pidaja Aarne Vaik.

Nende sõnade kinnituseks osutab mees muuseumihoone akna all seisvale kirstule: «See siin näiteks on Lembitu-aegne kirst. Ehkki see konkreetne kirst on võib-olla 200 aastat vana, on tegemist kõige vanema kirstutüübiga ning kindlasti kasutas sellist ka Lembitu proua.»

Viikingiajast sisse võetud Vaik puistab nagu varrukast näiteid esemetest, mille tüübid on kuni 19. sajandi alguseni püsinud enam-vähem muutumatuna ning millega võib edukalt muinasaega näitlikustada.

Muinasaja eestlast tabaks äratundmisrõõm, nähes Vaigu kollektsiooni uhmrit (Vaik: «Nüüd on siis avastatud, et tuhandeid aastaid kasutusel olnud uhmer on jahu tegemiseks ikkagi kõige parem. Jahu kaotab olulise osa oma toiteväärtusest kaheksa tunni jooksul pärast jahvatamist. Isegi käsikivi peale üle minnes tunti, et leib ei täida enam kõhtu, sest käsikiviga jahvatati jahu ette. Tänane poejahu aga kasvatab ainult tselluliiti.»), ahinguid, arhailist labidat, ühest tüvest uuristatud riidekirstu, mis otsa peale püsti tõstetuna toimib ka kapina, ning paljut muud.

Ent tõeline, mitte 19. sajandist pärit muinasaare koputas Vaigu meremuuseumi uksele aasta tagasi. Siis pakuti talle kui kollektsionääride seas viikingiaja-vaimustuse poolest kuulsale mehele võimalust oman­dada ehtne muinasmõõk.

Kõva kemplemine

«Eks temaga käis kõva kemplemine,» meenutab Vaik läbirääkimisi vahendajaga, kes talle mõõka pakkus. «Ta isegi polnud veel kindel, kas ta mõõga üldse endale saab.»

Sellest järeldab Vaik, et mehe näol oli tegu juba mitmenda lüliga vahendajateringis, kelle kätest mõõk enne temani jõudmist läbi käis. Kindlasti ei olnud tegu mõõga algse leidjaga.

Lõpuks saadigi kaubale: Vaik loovutas mõõga eest oma kollektsioonist Eesti Vabariigi sõjaväemundri ning 15 rubla kulda (sest terariista eest tuleb ilmtingimata ka raha maksta). Et tegu on tõepoolest 11. sajandist pärit relvaga, see selgus konsultatsioonide käigus kutseliste arheoloogidega.

Mõõgast valmib koopia

Vaigu praeguse teooria kohaselt on rauast mõõgatera valmistatud Soomes, kust on leitud samasuguseid relvi, käepide aga Gotlandil.

«Rauast käepide on kaetud kõigepealt pronksiga ja siis hõbedakihiga. Tänapäeva tehnoloogia ei oska enam pronksi hõbetada,» kirjeldab Vaik relva. «Käepidemele on sisse täkitud ornament.»

Missugune ka ei olnud mõõga päevavalgele tulemise lugu (Vaik taunib kindlasti muististe spetsiaalset tagaotsimist metalliotsijate abil), tunnustab Vaik relva leidjaid selle eest, et need ei hakanud seda näiteks käia peal teritama. Vaiguni jõudis mõõk tõenäoliselt sellisena, nagu ta maa alt päevavalgele tuli: üleni roostesena.

«Olen teda seejärel restaureerinud, moodsate vahenditega roostet moondanud,» sõnab Vaik. Ka praegu asub relv restaureerimisel. Relva teral on näha sulanud pronksi jälgi, mis nähtavasti pärinevad põletusmatuse käigus sulanud tupe pronksdetailidest.

Tulevikus on plaanis valmistada relva täpne koopia ja see muuseumi ekspositsiooni välja panna – originaal on selleks liiga väärtuslik.

Vaik kinnitab, et tema ei riputanud mõõgast internetti fotosid, mis arheoloogide tähelepanu äratasid ning muinsuskaitseameti politsei poole pöörduma sundisid.

Tõenäoliselt tegi seda mõni mõõga vahendajatest, kes soovis hinda uurida kartuses, et andis kauba käest liiga odavalt. Vaigu sõnul on teadlased teretulnud relva uurima, seda pole hoitud saladuses ning paljud oma ala spetsialistid on mõõgast aasta vältel teadlikud olnud.

Meremuuseumi pidajana leiab mees, et kui riiklikel muuseumidel oleks rohkem raha ajaloolise väärtusega esemeid oma ekspositsiooni osta, siis ei rändaks väärtuslikud leiud mustale turule ja piiri taha.

«Kes ja miks saboteerib eesti muuseumikultuuri rahastamist?» küsib mees kurjalt. Teiseks teeb ta ettepaneku rajada üle kogu maa muinsuskaitse usaldusisikute süsteem, kes hoiaksid silma peal metalliotsijatega ringikõndijatel ning kuuleksid esimestena ka juhuslikult põllu- ja ehitustööde käigus päevavalgele tulnud leidudest.

Oma mõõka peab mees aga tõeliseks aardeks. «See ei olnud ju mingi lihtsa venna mõõk, see pidi olema pealiku mõõk. Ma pole mingi šamaan, kuid proovisin mõõga omanikuga ühendust saada… Kutsusin mõõka enda kätte tulema, kuid ta ei tulnud… Siis aga nägin õues kõndides, kuidas mõõk liigub mu ees ja puhastab teed.»

Muinsuskaitseseadus

§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste
(1) Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
(2) Kultuuriväärtusega leid kuulub riigile.
(3) Kultuuriväärtusega leiu suhtes kohaldatakse asjaõigusseaduse § 105.
§ 31. Kultuuriväärtusega leiu ajutine kaitse
Kultuuriväärtusega leid on ajutise kaitse all selle leidmisest alates.
§ 32. Leidja kohustused
(1) Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asja leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama Muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele. Leidjal on õigus jääda anonüümseks.
(2) Leitud asi tuleb kuni Muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.

Märkmed: