Kas vabadus on geneetiline nähtus?
Arvamus 03 Aug 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
Sõnavabadus ja inimõigused on universaalsed ega tohiks olla üheski riigis maailmas kuritegu. Kahjuks see nii pole ning paljudes autoritaarsetes riikides kardavad võimud rahva arvamust kui tuld. See on arusaadav, sest vastasel juhul poleks enam tegu autoritaarse riigi, vaid demokraatiaga. Kuid kusagil pole keegi tõestanud, et eksisteerib geneetiline kood, mis takistaks ühel või teisel rahval olemast vabam ja demokraatlikum.

Seepärast ei nõustu ma kunagi nende arvamustega, kes kuulutavad kui muuseas, et see või teine rahvus ei oska ega tahagi elada vaba ühiskonnana. Sageli on siia kohe lisatud, et vabaduse ihkajad on ekstremistid või stabiilsuse lõhkujad. Oi kui tuttav retoorika, kas pole.

Tõsi, traditsioonid on erinevad ning päris ühe mõõdupuuga lüües ei jõua kuigi kaugele. Rahvuslikud identiteedid on keerulised nähtused, kuid kindlasti ei sisalda nad mingit murdmatut geneetilist koodi. Vabadus on universaalne ning loomuomane igale inimesele. Sama omane on paljudele ka mugandumine või kaasajooksmine. Teame seda ju hästi endagi keerulisest lähiminevikust. Kas näiteks 1970-ndatel või isegi 1980-ndatel ei räägitud äkki sellestki kusagil, et "eestlased on õnnelikud õnnelike rahvaste suures peres". Mõned nädalad enne 1991. aasta augustiputši hoiatas USA president Georges Bush Kiievis, et ärgu ukrainlased ikka väga rahvuslikule kaardile rõhugu.

Me oleme õnnelikud täna, et meie vabaduspüüdlused ei jäänud vastukajata ning me naudime kõike seda, millest võis veel 20 aastat tagasi alles unistada. Inimmälu on teinekord väga lühike, kuid selleks on ajaloolased, et seda mitte meelest lasta.

Paraku on maailmas ikka nii, et vabadus pole kellelegi lihtsalt niisama antud. Vabaduse eest on alati seistud ning vabadust on alati nõutatud. Nendele, kelle võimule vabadus tähendab surmahoopi, püüavad kõigiti hoida oma alamaid sellest eemal. Kasvõi jõuga. Käiku lastakse meelemürgina arvamus, et vabaduse rõhutamine on pahade piiritaguste jõudude salakaval plaan meie riik hävitada.

Kahjuks on ajalugu näidanud, et ühe või teise rahva vabaduspüüdlusi on sageli varjutanud suured pragmaatilised huvid. Olgu need siis seotud sõdade või kaubandusega. Suurtes suhetes on see teinekord paratamatus, kuid kindlasti pole see ka reegel. Eriti täna, kui maailmas on vabad riigid esindatud kõigil kontinentidel ning nende edukus on üldtuntud.

Riikidevahelised suhted on eeskätt pragmaatilised, sest neid reguleerivad mitte niivõrd emotsioonid või soovmõtlemised, vaid ikka sõlmitud lepingud või ühised kohustused rahvusvahelistes organisatsioonides. Samas on selge, et lisaks eelnevale omab suurt tähendust ikkagi ka ideoloogiline komponent - ehk siis, kas riik põhineb vabaduse põhimõtete (eriti siis veel iseenda seadusandluses kehtestatud vabaduste alusel) ning universaalsete inimõiguste austamisel.

Seepärast on äärmiselt oluline, et USA reset-poliitika või Euroopa Liidu moderniseerimispartnerlus suhetes näiteks Venemaaga hoiaks jätkuvalt päevakorras ka nende kohustuste täitmise järgimist, mida Moskva on võtnud täita kasvõi näiteks Euroopa Nõukogu liikmena. On päevselge, et ennast Euroopasse passitava riigi moderniseerumine on võimatu ilma poliitiliste vabaduste austamiseta.

Venemaa on oma ajaloos nautinud palju suuremaid vabadusi, kui seda me täna näeme. 20. sajandi algus pakkus hea näite, et vaatamata ajaloo raskele koormale on Venemaal võimalik kodanikuvabaduste laiendamine ning ühiskonna liikmete usaldamine. Mis takistab seda siis nüüd, kui Venemaad ümbritsevad eriti lääne suunal demokraatlikud ja vabad riigid. Kas ainult teatud seltskonna kartus, et vabadus on mürk rahvale? Ja kui nii, siis kas see on tõesti põhjus, miks meie Euroopas peaksime loobuma oma "strateegilise partneri" elanike vabaduspüüdluste toetamisest.

(http://markomihkelson.blogspot... )
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus