Müncheni Eesti Kooli suvine õppelaager Eestis
“Kui seda metsa ees ei oleks, siis ulatuks silm Peipsit nägema, suurt, ilusat Peipsit!” nii hüüdis Juhan Liiv, kui oli lõpetanud jutustuse ’”Vari’’.
Müncheni Eesti Kooli lapsed aga jõudsid augustikuisel Eestimaal rännates poeedi unistuste metsade taha ja meie koolipere uudishimulikud silmad ulatusid nägema uhkelt laiuvat Peipsit ja avastades rännata Sääritsa, Alatskivi, Kolkja, Saare ja Kalevipoja maadel – paigad, mida jagub nii Jõgeva- kui ka Tartumaale.
Meie “koduks” sai 1711. aastal otse Peipsi järve kaldale ehitatud vana postijaam Aarde villa. Kõik leidsid endale mõnusad toad ja voodid ning maakivist seinamüüridega puhketoas ajasime hilistel õhtutundidel muljeterikka päeva järel juttu, mängisime ja soojendasime end kaminatule paistel.
Meie avastusretk algas Kalevipoja kojast, mis looduslikult paikneb Vooremaal, otse Kalevipoja künnivagude vahel ning kus endises Saare koolimajas sisse seadnud Kalevipoja muuseum hoiab elus Kalevipoja lugusid. Ümbruskonnas matkates võib leida Kalevipoja kivid, allikad, sood, künnivaod, hobuse jäljed ja mõõga Kääpa jões, mis küll näitab end harva. Meiegi püüdsime mõõka silmata, kuid vihma tibutav hall taevas ei lasknud mõõgal jõepõhjas särada. Muuseumi juhataja Ulvi Tammelt kuulsime huvitavaid lugusid Kalevipoja suuruse kohta, katsusime suurt puutahvlitest eepost, kuhu olid tähtsamad värsid sisse põletatud ja imetlesime värvirikast laste kindanäitust.
"]
Köitvad looduselood
Vahvaks üllatuseks oli looduskoolitus, mis algas viktoriiniga, kus tuli ära tunda üheksa Eesti metsades elava looma karusnahad. Saime kenasti hakkama, mis kinnitas, et tunneme hästi Eestimaa metsloomi ja oskame vahet teha tuhkrul ja nirgil ning saarmal ja kopral. Elupõline rikkalike teadmistega metsa- ja loodusemees Vahur pani pisemadki lapsed hiirvaikselt kuulama, nii haaravad olid Vahuri põnevad ja naljakadki juhtumised metsaelanikega. Vahuri loodusearmastus sütitas meid jäägitult, kuid aeg tõttas ja metsalood jahipaunas, tuli hakata “kodu” poole minema.
Pärast ülimaitsvat õhtusööki astus uksest sisse Tartust saabunud lastekirjanik, muusikamees ja kirjastaja Heiki Vilep, raske raamatukott kaenlas. Oma tagasihoidlikul kirjamehe kombel luges Heiki Vilep enda luuletusi, vastas küsimustele, jagas autogramme ja jäi meiega koos pildile. Nii jõudis meie pikk ja kirju päev hilisesse õhtutundi ja pungil muljetega pugesime mõnusasse voodisse, järve vaikne loksumine unelauluks.
Teine päev algas varakult ja värskelt taas isuäratava hommikueinega ning sõit läks lahti Kolkja suunas. Peagi peatusime punakatest telliskividest Vene vanausuliste muuseumi ees, nagisev trepp viis meid muuseumituppa, kus meid tervitas lahke giid Anna, kes vanaemalikult lihtsal moel rääkis läbi enda mälestuste vanausuliste elust, tegemistest ja kommetest.
Toad olid sisustatud kohalikele vanausulistele omases stiilis. Aukohal toanurgas oli ikoon lampaadiga ja lumivalge pitslinaga kaetud söögilaual troonis traditsiooniline hõbesamovar. Peipsiäärne kant on otsekui omaette maailm, mis aastasadu on elanud oma elu ja kus valitseb hoopis teine mõtte- ja kultuuriruum. Sibulad ja kala, paadid ja kalamehed, vanausulised ja vaimuvara. Kuid ärge unustage, et siin Kolkjas on juba sajandeid vene ja eesti kultuur koos elanud ning vene keel kõlab siin sõbralikult eesti keele kõrval.
Pead mõtetest ja muljetest tulvil, kuid kõhud tühjad, pöörasime ninad Kolkja kala- ja sibularestorani isuäratava lõhnapilve suunas. Söögid, mida mekkisime, olid valmistatud kohalikust värskest kraamist: Peipsist püütud kalast, sibulast ja juurviljast ning vanausuliste põlvest põlve pärandatud retsepte järgides. Samovarid särasid laudadel – teejoomine on siin au sees. Ehe söök ja kuum tee ergutasid nii kõhtu kui ka meeli ning ees ootas meid Balmorali lossi meenutav inglise pargiga ümbritsetud Alatskivi loss. Lossipreiliks riietunud giidi juhtimisel liikusime ruumist ruumi, taustaks saladuslikud lood von Nolckenite aadliperekonna elust ja lossi saatusest erinevatel aegadel. Vahakujude muuseumis kohtasime tardunud poosidesse talletunud lossis töötanud ja liikunud inimesi ning kitsas keerd-trepp viis meid üllatavalt kitsasse lapsehoidja tuppa.
Helilooja Eduard Tubina muuseumis vaimustusid tüdrukud kõrvaklappidega helilooja muusika kuulamisest, aga meie poisid tahtsid oma sõrmedega katsuda helilooja meisterdatud Sully-sur-Loire lossi maketti. Juba sammusime treppidest alla keldriruumidesse, kus mõnusalt soojades ja hubastes keldriruumides on end sisse seadnud erinevad töötoad. Meie lapsed jagunesid kahe töökoja vahel: savitööd ja pakutrükk, kus noored ja andekad meistrid jagasid lastele naeratuse saatel enda oskusi ja kunstilembust. Õhinaga asuti värve valima ja mustreid kujundama, nii valmisidki omaloomingulised T-särgid ja tekstiilimaalid. Savikojas sai lisaks külmkapimagnetite voolimisele käte osavust proovile panna potikedral päris savinõusid treides.
Tutvumine torupilliga
Puhkemajja saabudes ootas meid järve kaldal vilepilli mängiv klaverimängija ja rahvakultuuri harrastaja Mari Visnapuu, kelle mahukas muusikupaunas rändasid meie juurde torupill ja erinevad viled. Torupillilugude saatel nautisime õhtusööki ja kohe läksid hoovis lahti tantsud, torupillihelid soojalt kaasa võnkumas. Palju saime küsida: miks on torupillil tuulekott, kust pill meie maale jõudis… Torupilli said mängida kõik soovijad, ka isad ja emad said torupillist helisid välja võluda. Muusikat ja tantse täis õhtu kulges kiirelt augustihämarusse ja juba tuligi end unemaale seada, et virguda hommikul, päikesesäras sillerdav järv silmi pilgutamas ja ootama jäädes külalisi juba järgmisel suvel.
Margit Urbel
