Kas Tartu rahu on sõda? Kirik ja teoloogia (3)
Arvamus 22 Mar 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/03/41760_001.jpg

Peeter Olesk ⋅ 21. märts 2014

Nii ei ole minult keegi küsinud, kuid ma võin ju küsida seda ka ise.Olen kasvanud majas ja kodutanumal, kus Teise maailmasõja armid on praegugi näha, sest üks mürsukild on tänini seinast poolenisti väljas ja mitu vineertahveldist on paigatud. Ning krundi serval on püsti mänd, mille ladva niitis maha seesama valang, millest jäi alles too mürsukild, mille vastas magan minagi, kui ööbin oma sünnikodus. Teine maailmasõda 1938–1955 tegi lõpu ka Tartu rahule kui lepingule, mis oli oma loomu poolest fundamentaalne, sest ta tagas eestlastele ja Eesti Vabariigi asukatele rahu ilma relvadeta. 1938 on võetud siinkohal sõja algusena Austria annekteerimise järgi ja 1955 sõja lõpetamisena Austria neutraalsuse rahvusvahelise tunnustamise järgi. Viimane aastaarv on nihutatav olevikule veelgi lähemale, nimelt aastani 1995, mil nõukogude okupatsioonivägede relvastus viidi Balti riikidest välja n-ö lõpuni. Relvastus, mitte personal in corpore, ja ainult nendes geograafilistes piirides, mis Eesti kohal jäävad Vene Nõukogude Föderaalse Sotsialistliku Vabariigi administratiivsest läänepiirist läänemale. Aastast 1991 on seesama piir Vene Föderatsiooni ametlik läänepiir, mida Eesti Vabariik on seni käsitlenud kui ajutist kontrolljoont, mis langeb kokku Euroopa Liidu idapiiriga mõttelisel sirgjoonel Narva lahe ja Obinitsa vahel. Olukorda teispool ajutist kontrolljoont ei kontrolli ei Eesti Vabariik ega Euroopa Liit. See on Teise maailmasõja tagajärg. Kuid kas see on ka rahu?

Ta ei ole seda mitmel põhjusel, millest ainult osa sõltub Eestist. Eestist ei sõltunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomine 1945 koos tema alalise julgeolekunõukoguga, milles Vene Föderatsioonil on veto-õigus Nõukogude Liidu ainsa õigusjärglasena. Ei loe see, et see õigusjärgsus on küsitav ja et kui ta siiski ei ole küsitav, siis on Vene Föderatsioonil ka kohustused repressiooni- ja okupatsioonikahjude hüvitamiseks. Loeb see, et ÜRO on loodud võitjaõiguse alusel, kusjuures see õigus surutakse peale ka nendele riikidele, mis polnud 1945 Nõukogude Liiduga sõjajalal (nt Süüria). Seda võitjaõigust ei ole miski tühistanud, sest puudub ÜRO-ülene organisatsioon.

Tartu rahu sõlmimise aegu ajas nii kaugele ette mõelda polnud mahti, vaid Eestile oli oluline rahu meie omal maal ja Venemaale rahvusvaheliselt tunnustatud väljapääs Läände. See ei tähenda, et Tartu rahu olnuks pragmaatiline, vorst vorsti vastu. See tähendas siis, et Eesti ei ole platsdarm ei Peterburi ega Sigtuna suunas. Või, kui sõnastada eelnev lause positiivsel kujul, siis Eesti on platsdarm iseendale. Palvekirju keisrihärrale Peterburis polnud enam vaja, jätkus rahvaasemikest Toompeal. Ega olnud enam ka niisugust majanduslikku survet, mida avaldab iga sõda mõlemalt poolt rinnet. Sõda on alati väljaminek ehk kulu (kuigi rahu teeb laisaks). Eesti iseseisvus sündis lootusest, et see vähendab ühe väikerahva kulusid – taevas ise teab, kelle kasuks.

Praegu, päevadel vastu kevadet 2014, on Tartu rahul uued funktsioonid. Ta on osa meie, järelikult ka Euroopa, ajaloost, kust teda ei saa maha kanda või ära visata. Et viimast siiski üritatakse ning seda peetakse koguni õigeks, on kummatigi ilmne, sest kui peale jääb arusaamine, et Tartu rahu oli üksnes episood nõrkusehetkel, siis ei järgne temast mingeid selliseid kohustusi, mis tuleb lunastada. Minusuguse kasvatuses ei olnud Tartu rahu episood, sest ta on Eesti iseseisvuse üks garante. Kui praegune Eesti Vabariik ütleb temast lahti, laseb ta end ise jalutuks.

Lugeja on küllap mõistnud, et ma eristan Tartu rahu tähenduses 1) ajalooline leping, 2) lepingujärgne piir, 3) kehtivus 1991 ja 4) funktsioon 2014 pärast Krimmi poolsaare liidendamist Vene Föderatsiooniga ehk Venemaa enklaavi deklareerimist Krimmi poolsaare suhtes tervikuna ja Sevastoopoli osas eraldi. Viimasena märgitud aspekt jaguneb omakorda kaheks. Ühe poole moodustab Eesti Vabariigi suhtumine uude Krimmi, teise Eesti-Vene tehnilise piirilepingu ratifitseerimine ajal, mil me esimeses pooles pole veel selgusele jõudnud. Kuna teine pool on juba Riigikogu menetluses, tuleb ühiskonnal otsustada, mida me tahame. Eespool toodud neljast tähendusest pean ma kõige päevakorralisemaks punkti 4, sest käesolevate ridade kirjutamise ajal on Krimm kui Vene Föderatsiooni enklaav Moskva poolt vormistatud, millega on saavutatud Põhja-Küprose Türgi Vabariigi analoog, kusjuures selle analoogi sees on Sevastoopoli sõjasadamale reserveeritud erihaldus. Eesti kui Euroopa Liidu liige ei saa seda tunnustada, ent meil tuleb sellega leppida, sest niisugune on status quo. Kas säärases olukorras, kus tehniline piirileping sõlmitakse riigiga, mis käitub agressiivselt, tähendab lepingu jõustamine järeleandmist või on õigem lepingust allakirjutatud kujul loobuda, see on Hamleti küsimus.

Venemaa on ekspansiivne, sest seda on usk, millel ta rajaneb. Me ei saa seda usku piirata, sest see tähendaks teismeelsuse keelamist ja hereetikute tagakiusamist. Küll saame me püstitada piiri oma tahtmise ja alandlikkuse vahele sinna, kus on ohus ellujäämine. Ukraina kahe Venemaa vahel ei ole nagu Kanada Põhja-Ameerika ja Alaska vahel, sest viimati nimetatutel puudub konfrontatsioon. Mõtteliselt on Ukraina jagatav neljaks: idaks Harkivist Melitopolini, Krimmiks, lääneks Mõkolajevskist Lvivini ja põhjaks Kovelist kuni Sumini. Tunnustades Ukraina terviklikkust, tuleb meil pooldada Ukraina jagamatust lõunamal joont Koveli ja Kurski vahel. Venemaa seda terviklikkust ei tunnista, sest vastasel korral tuleks lükata minevikku mõiste „Kiievi Venemaa“. Kui meie tunnistaksime, asetaksime me endid Venemaaga vastasseisu. Kui paljud Eesti Vabariigi kodanikest on selleks valmis? Mitte paljud. Enamikul meist puudub algelinegi kaitseväelaslik väljaõpe alates kellatundmisest. Meid on õpetatud käituma kaitseväes nagu kari, mitte kui üksikisik ehk ainuke hing eesliinil.

Kuivõrd Ukraina on juba jagatud ja ülejäänud Läänemaailma solidaarsusest selle jagamise ärahoidmiseks ei piisa, on eestlased tähenduses „Eesti Vabariigi kodanikud“ kohustatud tegutsema selle nimel, et ennetada Eesti jagamist. Eestit ei saa minu meelest jagada, kui on fikseeritud piir, millest üleastumisel algab okupatsioon, mis meie suhtes oleks kaheastmeline – esmalt Eesti Vabariigi pinnal ja teiseks ühtlasi ka Euroopa Liidu pinnal. Sellist piiri on vaja igal juhul, eriti kuna ajutise kontrolljoone kaudu on ta juba kehtima pandud. Niisiis ei pea ma vääraks, kui Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseerib talle esitatud tehnilise piirilepingu teksti. Vääraks ja reeturlikuks pean ma seda, kui Riigikogu ei arvesta muutusi, mis on vahepeal toimunud. Nende muutuste sisuks on Ukraina poolitamine praeguseks põiki võimalusega teha seda ka pikuti. Euroopa Liit on valmis sõlmima jagamiseelse Ukrainaga assotsiatsioonilepingu. Olles solidaarne Ukrainaga tema senisel kujul ehk enne Krimmi annekteerimist, ei saa Eesti ratifitseerida tehnilist piirilepingut Vene Föderatsiooniga, kuni Krimmi probleem on lahendamata. See võikski olla Riigikogu otsuse sisuks.

Ma ei otsi konksu, mille külge Tartu rahu ja tehniline piirileping riputada. Ma lähtun tõsiasjast, et Vene Föderatsioon peab Tartu rahu ammendatuks ja sellest tulenevalt ei tunnista meie idapiiri kooskõlas selle lepinguga ega tunnista Eesti Vabariigi järjepidevust ega kompenseeri okupatsiooni tagajärgi. Missugused on meie võimalused kõigis kolmes punktis? Kõige suuremad on nad sissejuhatuses: mitte kellelgi pole õigust väita, et Tartu rahu oli vaherahu. Venemaal pole ka võimalik eitada, et 1930. aastatel hävitati eestlasi Rämeda poolsaarel ja Oudovas puhtrahvusliku kuuluvuse järgi. Ta ei saa eitada isegi seda, et üksikjuhtudel on kompenseeritud küüditatute vara ja osa nende õigustest on rehabiliteeritud. Lepingu menetlemisel Riigikogus tuleb see kõik ükshaaval esile tuua, lisades neile uusrepressioonid aastail 1962–1988.

Uus koalitsioon nii põhjalikuks tööks valmis ilmselt ei ole, uus opositsioon samuti mitte. Me võime saada veniva ratifikatsiooni, mille teist poolt, nimelt seda, kuidas käitub Vene Föderatsiooni Riigiduuma, me pealegi ei tunne. Kui nüüd keegi küsib, mismoodi mina käituksin, siis vastus on selge: ma pooldan fikseeritud piirijoont koos selge „ei“-ga suurvenelikule ekspansionismile. Ja mul on häbi Euroopa pärast, mis loodab ainult Ameerikasse väljarännanud valgenahalistele.

Tähtvere mõisas 19.3.2014.



Peeter Olesk (1953) on filoloog, Eesti Maaülikooli rektori nõunik.



Foto autoriks: Lauri Kulpsoo (CC).
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus