Maailma võimsaima suurriigi luurekeskus, Ameerika CIA (Central Intelligence Agency) on oma 50 aasta kestel üle elanud mitu tormilist etappi. Need tõusud ja mõõnad meenutavad ajuti Kalevipoja linnaehitamisi. Rajatised, mis noor kuningas jõuab päeva jooksul suurte jõupingutustega paika panna, kistakse öösel maatasa sortside poolt.

CIA käekäik ei ole olnud palju erinev: luuresüsteem, mille üks valitsus ettenägelikult üles ehitas, lagunes sageli teise presidendi nõmeduse või kongresmeni kapriisi tõttu. Ka praegu on see riiklikule julgeolekule nii elutähtis teenindus olukorras, mis meenutab Kalevipoja võitlust sortsidega.

See oli president Eisenhoweri kuulsa välisministri John Foster Dullese vend Allan Dulles, kes 1950. aastate algul andis CIA-le tema põhilise struktuuri ja missiooni. Selleks oli – koguda teiste, eriti vaenulike riikide kohta nn HUMINT-i (human intelligence'i), st andmeid, mida saab ainult teistesse maadesse paigutatud agentide abil, vastandina instrumentide abil kogutud luurele (signal intelligence).

President Kennedy ebaõnnestunud invasioon Kuubasse (nn Bay of the Pigs) a 1962 lõpetas Allan Dullese karjääri, kuna selgus, et tema CIA oli invasiooniks vajalikke luureandmeid väärtõlgendanud. Nüüd näib Iraagi sõda olevat tekitanud analoogilise seisundi. Süüpingis on (muu hulgas) jälle CIA, kelle informatsioon Saddam Husseini massihävitusrelvade (MHR) kohta näib olevat olnud eksiteele viiv (kuulus on CIA tollase direktori George Teneti hooplev kinnitus president Bushile, et MHR-de leidmine Iraagis on slam-dunk (u. „kukepea“).

Võib-olla suurima kriisi ja „linnapõletamise“ CIA ajaloos põhjustas siiski nn. Watergate'i skandaal 1972. Murdvargus, mille sooritasid tollase presidendi Nixoni „torulukksepad“ („plumbers“) Watergate'i-nimelises hoones paiknevasse demokraatide peakorteisse maksis mitte üksnes Nixonile tema presidendiameti, vaid tõi järgnevatel valimistel a 1976 võimule patsifistliku presidendi Jimmy Carteri, kes algatas Kongressis senaator Frank Churchi entusiastlikul toetusel aastaid kestnud sihikindla kaitse-eelarvete kärpimise. Church lammutas pea täielikult HUMINT-i luurevõrgu ja vallandas rea ameerika tõhusamaid luurespetsialiste. Alles president Reagani valitsuse ajal algas CIA uus restaureerimine, mis aga Clintoni ajal takerdus ega ole veelgi lõpule jõudnud.

CIA hetkeseisu iseloomustab kujukalt fakt, et tal on viimase kolme aasta jooksul olnud kolm peadirekorit — Tenet, Porter Goss ja Michael Hayden. Olukorda komplitseerivad kaks uut jõutsentrumit Keskluureameti enda struktuuris. Asjatundlike vaatlejate hinnangul on üheks neist agentuuri-sisene Bushi-vastane rinne, kes sihilikult lekitab salastatud informatsiooni parteipoliitilisel eesmärgil, st Bushi ja republikaanide kukutamiseks eelseisvatel valimistel.

Teiseks väärarenguks tuleb lugeda Kongressi agressiivset sekkumist valitsuse luureprobleemidesse suurelt osalt „9/11“ trauma mõjul. Terroristide õhurünnak New Yorgile ja Washingtonile ning 3000 süütu inimese hukkamine septembris 2001 on kehutanud Kongressi „omal käel“ CIA-d reformima. Kongressi pingutuste tulemuseks on nüüd üks uus kiht bürokraatiat Washingtonis – nimelt „Riikliku luure direktor“ – Director of National Intelligence. Kuuldavasti on uus DNI (John Negroponte) juba ametis „omaenda“ CIA moodustamisega, mis oleks siis katusorganisatsiooniks nii CIA-le senisel kujul kui ka ülejäänud 15-le luurega tegelevale valitsusasutusele.

Loetletud fiaskode võrdlemine Kalevipoja linnaehitus-tuskadega nõuab siiski veidi täpsustamist. Kennedy Kuuba-invasioon ja Nixoni Watergate'i sissemurre, mis paigutasid süüpinki CIA, olid nende presidentide endi vabalt valitud äpardused. Seda ei saa öelda araabia terroristide 11. septembri massimõrvade kohta New Yorgis ja Pennsylvanias. Neile järgnes USA presidendi sõjakuulutus a. 2002 ja Keskluureameti kiire lagunemine Kongressi surve all, mida ei saa presidendi arvele kirjutada.

Võrdlus „Kalevipojaga“ jätkub. Sortsid on oma töö teinud. Vaja on ainult veel Kalevipoega.

Märkmed: