Eesti Elu
Kas sakslased on võõravaenulikud ja rumalad?
Arvamus 20 May 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Mikk Salu avaldas 27. aprillil 2011 artikli „Sakslased avavad tööturu liiga hilja“ (originaalis „Saksamaa kaotus“), mis avaldati lühendatul kujul Eurotopics’is mitmetes keeltes. Seda Euroopa ajalehtedest päeviti tehtavat kokkuvõtet koostab Saksamaa poliitilise koolituse keskus ja seda loevad mitte ainult poliitikahuvilised eurooplased, vaid ka päevalehtede toimetused.

„Postimehe“ reporter toob esile muuhulgas: „Kui paljud teised Euroopa riigid, olgu nendeks siis Soome või Suurbritannia, avasid oma turu juba varem, siis sakslased kartsid ja venitasid viimase võimaluseni. Kui Euroopa Liit poleks seda tärminit – 1. mai 2011 – ette seadnud, hoiaksid sakslased oma turgu ilmselt veelgi kauem lukus. Kõige suuremad kaotajad selles mängus on sakslased ise. Tegelikult nad tunnistavad nüüd ka ise, et ilmselt mingit suurt välistööliste voolu polegi oodata, ülejäänud Euroopa jõukamad riigid on juba koore ära riisunud, saanud endale varem ja parema tööjõu. Ksenofoobiast ja rumalusest kantud hirmud pole tõeks saanud.“

Arvamusloo autoriga ei või nõustuda. Kui sakslased oleksid rumalad või võõravaenulikud, siis vaevalt sooviks keegi siia elama ja tööle tulla. Sellised artiklid tekitavad inimestes ainult viha sakslaste vastu ja ka vastupidi. See ei ole millegagi õigustatud.

Saksamaal elab umbes 84 milj inimest ja siin tegutseb Liidukriminaalameti (BKA) viimase statistika kohaselt 25 000 neonatsi. Kuna NPD ei ole keelatud erakond, siis jälgib pruunsärklastest kangelasi Põhiseaduskaitseamet (Bundesverfassungsschutz). Kui neonatsid soovivad demonstreerida, nagu äsja Heilbronnis (Baden-Württembergi liidumaa) tööturu avamise vastu, siis võib olla kindel, et ka demokraadid tulevad massiliselt tänavatele protesteerima Hitleri jüngrite võõramaalaste aadressil suunatud viha vastu.

Saksamaa tööturg pole kunagi olnud suletud

On õige, et Saksamaa avas, nagu Austria ja Šveitski, alles äsja, 1. mail oma tööturu Ida-Euroopa riikide kodanikele. See tähendab konkreetselt, et Eestist Kesk-Euroopa saksakeelsetesse riikidesse tulevad tööotsijad ei vaja enam töö- ja elamisluba.

Praktiliselt on aga tööturg olnud avatud juba alates a. 2004. Spetsialistidel pole olnud probleeme tööloa saamisega. Hea teenistusotsa peale on saanud need, kes oskavad riigikeelt ja kellel on hea haridus. Kuid ka lihttöö tegijad on olnud Liitvabariiki teretulnud. Kui tööandja on põhjendanud, miks ta vajab töötajat Eestist, Poolast, Ungarist või mujalt ning on tõestanud, et maksab töövõtjale töö kvaliteedile vastavat palka ja kannab tema sotsiaalkulud, on Ida-Euroopagi kodanikel olnud reaalne võimalus Saksamaal töötamiseks. Erinevad, lihtsustatud reeglid on kehtinud neile, kes on asutanud siia oma firma.

Seega väita, et sakslased on võõravaenulikud ja rumalad, on selgelt ülekohtune. Samuti pole õige, et teised riigid oleksid Ida-Euroopa Crème de la Crème endale Saksamaalt ära võtnud. Selle vastu räägib juba ainuüksi fakt, et Saksamaal on mõnda aega majandus jällegi kasvusuunas ja ekspordinumbrid suurenemas.

Eesti koorekiht on kodumaale kaduma läinud

Selles valguses vaadatuna on kaotaja rollis hoopis Eesti, kust kõrge koolitusega tööjõud on juba lahkunud, ka Saksamaale. Suurem osa eestlastest, kes on saanud Liitvabariigis koolituse, on jäänudki siia. Tublisid inimesi väärtustatakse igal pool. Eesti on, nagu vanasti Saksa DV, tööjõust tühjaks jooksmas. Ega muidu poleks olnud vaja käivitada (läbikukkunud) aktsiooni „Talendid kodumaale tagasi!“

Euroopa Liidu põhiseadus ütleb, et liikmesriikide kodanikud võivad otsida tööluba taotlemata endale kõikjal tööd. Saksamaa „sulges“ oma tööturu ennekõike madala kvalifikatsiooniga töövõtjatele, kartes esiteks seda, et omad inimesed nn Langzeitarbeitslose, kes olid aastaid olnud töötuina, jäävadki võimaluseta kunagi endale tööd leida. Teiseks aspektiks oli see, et Saksamaal ei ole tänaseni alampalga määr kindlaks määratud. See tähendab, et Ida-Euroopast tulev tööjõud peab pakkuma oma teenuseid väiksema palga eest kui kohalikud – alles siis on nad konkurentsivõimelised. Praktika on näidanud, et mitmed on nõustunud töötama isegi sandikopikate eest ja ilma, et tööandja oleks neid sotsiaalselt kindlustanud. Nüüd, kui tööluba enam vaja ei lähe, on raske kontrollida, kas tööandja ei kasuta töövõtjat oma huvides ära.

Millest kavatsevad siis nö „mustalt“ töötanud inimesed hiljem, näiteks töötuks jäädes või pensionieas ära elada, kui nende tööandja pole maksnud sotsiaalmakse? Need kõik on punktid, mille üle tasub ennast enne teise riiki tööleminekut täpselt ja põhjalikult informeerida.

Äsja tuli tarbeveokite messil NUFAM Karlsruhes näiteks jutuks, et ei olda enam huvitatud palkama veoautode juhte Poolast või Ungarist. Nüüd tuuakse kaugesõidujuhid hoopis Rumeeniast või Moldaaviast. Sealsed tööotsijad on valmis keerama rooli odavamalt kui nende kollegid „vanadest“ EL riikidest.

Kui palju töötajaid on Saksamaale oodata?

Alates 1. maist võivad Saksamaal ja Austrias töötada selleks luba taotlemata Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Eesti, Läti ja Leedu kodanikud. Need riigid, kus elab kokku 74 miljonit elanikku, kuuluvad alates 2004. a Euroopa Liitu. Värsketele EL maadele Bulgaariale ja Rumeeniale avaneb tööturg 2013.

Kui palju tööjõudu on Saksamaale oodata? Selle arvu suhtes lähevad ekspertide arvamused suuresti lahku, räägitakse 100 000 kuni 150 000 tööotsijast aastas. Statistikaamet Eurostat on teatanud, et suurt tormi oodata ei ole. Sama arvab ka Šveitsi Migratsiooni liiduamet (BFM). Alpiriik, kes ei kuulu ELi, avas samuti 1. mail piirid ida-eurooplastele, lubades samas viibida Šveitsis ka tudengitel ja pensionäridel, juhul kui neil on olemas haiguskindlustus ja küllaldaselt raha äraelamiseks. BFMi andmetel on 60% Helveetsias töötavatel välismaalastel kõrgharidus, ainult 3% töötajatest puudub kvalifikatsioon.

Ka Saksamaal on ennekõike puudus ekspertidest ja väljakoolitatud spetsialistidest. Uus fenomen on, et idapoolsetesse liidumaadesse otsitakse tikutulega kvalifitseeritud tööjõudu nagu elektrikud, keevitajad ja tehnikud. Eriliselt annab tunda meedikute puudus. Nüüd on mitmed tööandjad valmis naaberriikidest tulevat tööjõudu omal kulul välja koolitama.

Seega ei seisne eestlaste jaoks põhiküsimus selles, kas sakslased on võõravaenulikud või rumalad, vaid hoopis selles, et neile tagataks võõrsil head ja inimväärsed töötingimused, nii et nende tööpanus saaks võrdselt teiste kolleegidega rahaliselt väärtustatud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus