Sellise omapärase tiitli all kulges kaaluv osa Toronto Eesti Pensionäride Klubi koosviibimisest 15. aprillil Eesti Maja suures saalis. Küsimuse püstitas Kalju Kaur, kes oli palutud seekordseks kõnelejaks, täites ühtlasi vaimuliku kohustusi, lugedes söögipalve.

Kõneleja, kes on tuntud uskliku mehena, mõtiskles saatuse teemal, mida on nimetatud paratamatuseks või ettemääramatuseks, kuid ka Jumala sõrmeks. On tal ohjad, mille kaudu saab teda juhtida, või juhivad saatuse ohjad hoopis meid?

Kõneleja alustas oma juttu vandeadvokaat Jaan Poskast, kellel poliitikuna olid suured teened Tartu Rahulepingu sõlmimisel. Kalju Kauri elusaatuse suunajaks sai Poska tütrepoeg Arpad Arder, kellega teda enda arvates kokku juhatas Jumala sõrm.

Noorena sõjakeerisesse tõmmatud Kalju sai Viljandimaal Heimtali mõisas karistada, sest keeldus laulmast rivilaulu, millel olid liiga mahlakad sõnad. Jäi ilma kolmepäevasest puhkusest ega pääsenud koju Võrumaale. Läks jalgsi Viljandisse vennastekoguduse jumalateenistusele, kus jutlustas õpetaja Harri Haamer. Silmas seal teist sõdurivormis meest, kes oli rügemendi tõlk Arpad Arder. Mehed sõbrunesid ja Arder määras Kauri toitlustajaks, mille tõttu ta pääses rindele minekust. Saksamaal sai ta kergelt haavata ja saadeti Taani, mis päästis ta Tshehhi põrgust. Taanist veel enne sõja lõppu rindele minekut suutis juba kogu pataljonil vältida kapten Made.

Arderi enda tee kulges läbi nõukogude vangilaagrite kodumaale. Oma usulisele kutsumusele jäi ta truuks ja temast sai vaimulik. Kalju Kauriga kohtus ta uuesti 1989. aastal viimase esmakordsel külaskäigul Eestisse.

Kes sikutas saatuse ohjaharusid? Meil kellelgi pole vastust.

Kokkutuleku kavas oli muudki huvitavat. Tervisvõimlemise rühma daamid Erika Kääramehe eestvedamisel tõotasid viia publiku tagasi ärkamisaega. Viisidki, kuid mitte möödunud sajandi algusse. Ka mitte sellesse uude, millest võrsus laulev revolutsioon. Ei, see ärkamisaeg oli üsna proosaliselt igapäevane, mil väsinud pensionär unised silmad avab, haigutab, ringutab ja siis pärast kõigi jäsemete graatsilisi sirutusi käbedalt argipäeva astub.

Klubi esimees Heikki Paara meenutas lahkunud Ellen Irsi, kes tuntud sõnaseadjana jättis meile hulga vaimukaid värsse ja heietusi. Neid elustas Heikki Toivo Kõheliku klaveri tõhusal toel.

Loomulikult ei saadud läbi ühislauluta. Toivo klaver tegi otsa lahti ja pensionärid keeldusid lahkumast, enne kui laululeht otsast otsani läbi lauldud, et siis „rõõmsa rinnaga“ koduteele asuda.

Ei söanda kõiki penionäride saladusi välja lobiseda, kuid kuulda oli, et maikuus kavatsetakse midagi suuremat ja ulatuslikumat. Elame-näeme, küllap kõik varsti avalikuks tulebim.

Märkmed: