Täna protestitav ja ülehomme Riigikogus teisele lugemisele minev kooseluseadus on ilmselt üks kõige ebaproportsionaalsemat tähelepanu pälviv pseudotegevus Eesti ühiskonnas. „Maakera, mille sees on teine, esimesest suurem maakera,“ kui tsiteerida Švejki tsiteerivat Jüri Adamsit (Sirp, 19. septembril 2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid....
Pealegi on tegemist halvasti ettevalmistatud eelnõuga, mille kavandatud jõustumistärmin 1. jaanuaril 2016 viitab sellele, et koalitsioonil võib olla kavatsus jätta vead ja lapsused järgmise Riigikogu remontida.
Miks on vaja samasoolistele riiklike garantiide andmine siduda nn poolabielu seadustamisega, mis kummati ei pruugi lahendada ka samasooliste paaride ühisvaraga seotud praktilisi probleeme, jääb minule arusaamatuks. Äkki tuleb kellelgi mõne aja pärast pähe astuda järgmine samm ning seadustada poolabielu järel ka veerandabielu.
Hoiakulised erinevused on võimalik selliste eelnõudega muidugi üles kütta ning hoiakute väljendajad ei pruugi ega saagi olla sealjuures kursis eelnõu tehniliste ja menetluslike nüanssidega. Tagajärg: küsitlused tõestavad homofoobsete meeleolude kasvu. Kas see siis oligi eesmärk?
Veel hullem on aga see, et homofoobsete meeleolude ülesõrritamine võib kergesti seguneda umbusuga Lääne väärtussüsteemi kui terviku suhtes. Juba kõlanud väide, et kooseluseaduse vastased on Putini pooldajad, pole mitte ainult nõme, vaid ka ohtlik.
Me taunime radikaliseerumist Venemaal, see on ilmselge julgeolekuoht. Kuid radikaliseerumine käib ka siin ja üldse mitte ainult Vene propagandakanalite mõjul. Viha- ja sallimatuseavaldusi tuleb kui küllusesarvest. Mõlemad pooled, nii seaduse pooldajad kui vastased, kiiguvad üle võlli – piisab, kui avada Facebook, meediaportaalide kommentaariumid jne.
Mida teha? Minu meelest on kõige ausam, kui algatajad võtavad selle eelnõu tagasi, püstitavad probleemi ning otsivad sellele lahendust olemasolevate seaduste kaudu ega jätta praaki järgmisele Riigikogule. Ja rahustavad kirglikke nii ühelt kui teiselt poolelt.
Kui me praegu sätestame poolabielu institutsiooni, siis muudame õigusliku süsteemi äärmiselt segaseks: meil on abielu ja poolabielu (vabandust, „kooselu“) ja ega siis registreerimata kokkuelamine sellega kuhugi kao.
Mis puutub moraaliküsimusse, siis loomulikult – ka minule on avaldatud survet erakondliku positsiooni kujundamiseks. Mu sügav veendumus on siiski see, et moraaliküsimustes (surmanuhtlus, eutanaasia jne.) erakondlikke positsioone võtta ei ole õige. Isegi, kui enamus on selgelt ühel ja vähemus teisel seisukohal, ei ole selline enamussurve parim viis üksikisiku moraalse valiku vormimiseks.
Hääletan ise seaduseelnõu vastu. Seda seetõttu, et eelnõu probleemipüstitus ja valitud vahendid on omavahel sassis. Eelnõu ei aita õiguslikke suhteid ühiskonnas korrastada, vaid ajab need hoopis rohkem segamini. Paraku ei tugevda halb seadusloome inimõiguste laiendamise sildi all läänelikke väärtusi sugugi. Pigem sünnib sellest kahju.
