KAS ÕNN ON VIIMAKS EESTI ÕUE TULNUD? (1)
Eestlased Eestis 21 Feb 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/02/41515_001.jpg
Harri Kivilo

Eesti ja Venemaa allkirjastasid 18.02.14 uues kohas paikneva riigipiiri lepingu, mis selle ihalejate arvates muudab Venemaa ülimalt heatahtlikuks Eesti naabriks. Enam pole vaja idapiiri küsimuses Tartu rahulepingut meenutada. Nüüd on ometi võimalik Venemaaga kõik probleemid lahendada – Tartu rahulepingu muutmise pretsedendi alusel loomulikult ikka Venemaa tagasihoidlike soovide kohaselt.

Selle välislepingu artikkel 1 sätestab: „Pooled lahendavad käesoleva lepinguga Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni maismaa riigipiiri (edaspidi „riigipiir“) kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks.“ Lepingu lisas määratud riigipiiri paiknemise kirjeldus kinnitab, et ajutine kontrolljoon on nüüd reguleeritud riigipiiriks ning Venemaal pole vaja süüdi olla Eesti ja Venemaa vahelise piiri Helsingi Lõpliku Akti vastaselt okupatsioonieelsest paigast kaugemale läänepoole demarkeerimise tõttu.

Väga paljud kodanikud ja riigivõimu rakendajad justkui ei tea, et kuni Eesti okupeerimiseni NSV Liidu poolt juunis 1940 paiknes Eesti-Vene riigipiir Tartu rahulepingus kirjeldatud paigas – ilma et ükski riik või Rahvasteliit oleks selle paiknemist vaidlustanud või et Eesti ise oleks soovinud selle piiri paiknemist muuta.

Juunis 1992 võttis rahvas vastu uue põhiseaduse ning sama aasta novembris nõudis ÜRO peaassamblee resolutsiooniga 47/21 Vene vägede täielikku Eestist välja viimist. Enne seda olid juba Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon nõustunud täitma Helsingi konverentsi lõpliku akti peatükis III määratut ning „tunnustanud üksteise ja kõigi Euroopa riikide piire mitte vägivaldselt muudetavatena ning lubanud hoiduda nüüd ja tulevikus nende ühepoolsest muutmisest. Täiendavalt olid nad lubanud hoiduda ükskõik millisest, teise osalenud riigi territooriumi või selle osalisest hõivamise ja vägivaldselt omandamise, nõudest või teost.“

Ülimalt üllatavalt ei pidanud Eesti riigivõim ÜRO resolutsiooni ja Vene Föderatsioon lubadust täita Helsingi akti nõudeid miskiks ning ei saatnud Vene Föderatsioonile ametlikku meeldetuletust okupatsiooni kahjude hüvitamiseks ja idapiiri tähiste okupatsioonieelsele joonele viimiseks. Riigivõim hakkas koguni uskuma, et põhiseaduse §122 ei saa pädev olla ning piirileping Venemaaga on sõlmimata. Ja nii asutigi juba aastal 1994 Vene Föderatsiooniga uut piirilepingut sõnastama. Või oli keegi Eesti nimel juba varem lubanud kontrolljoone riigipiiriks seadustada?

Vene Föderatsioon on resoluutselt nõudnud, et piirilepingus ei tohi olla mingit viidet piiri paiknemise muutmisele ega Tartu rahulepingule. Eesti on sellega igati nõus olnud ja nii ongi alates 18.02.14 olemas piirileping, mis võimaldab järeldada, et enne augustit 1991 Eesti Vabariiki polnud olemas. Mida sellise järelduse alusel Venemaa saab teha, seda keegi ette ei tea, kuid konkreetne nõue mitte viidata varemolnud olukorrale kinnitab, et Vene Föderatsioonil on mingi kindel kava olemas ja see võib eesti rahvusele hukatuslik olla. Riikidevahelise suhete korra kohaselt tühistab uus piirileping Venemaaga varem samal teemal olnud lepingu. Kui üks Tartu rahulepingu oluline peatükk on tühistatud, siis võib ilmselt selle Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks peetava dokumendi teisigi peatükke „eesmärkide kohaselt tõlgendada“ akadeemiliste väitluste näol nagu riigivõimu toetav riigiõiguste teadlane Lauri Mälksoo on soovitanud teha okupatsiooni küsimuses.

Täiesti kindel on aga see, et sõlmitud välisleping ei saa automaatselt muuta põhiseaduse §122 sõnastust – see paragrahv jääb püsima kirjutatud kujul kuni muutmiseni põhiseaduse peatükis XV määratud viisil. Paragrahvi 122 enne uue piirilepingu sõnastamisele asumist ei muudetud – seega on Eesti Vabariigi valitsus sõlminud välislepingu, mis on vastuolus §122-ga. Põhiseaduse kohaselt asub idapiir ühes kohas ja uus piirileping paigutab piiri hoopis teise paika.

Põhiseadusega vastuolus olevate lepingute sõlmimine on põhiseaduse §123 kohaselt keelatud. Eelneva põhjal tuleb järeldada, et valitsus on kuritegelikult toiminud. Idapiiri liigutamine lääne poole vähendab §2-s määratud Eesti territooriumi – seda võib teha vaid siis, kui rahvas seda rahvahääletusel nõuab. Rahvahääletust territooriumi vähendamise asjus pole korraldatud – seega on ka Riigikogu toiminud põhiseaduse vastaselt, lubades valitsusel asuda uue piirilepingu sõlmimisele ilma rahvahääletuse läbiviimiseta. Riigiõiguslikud põhimõtted ei pruugi pidada riigi territooriumi suuruse muutmist oluliseks teguriks, kuid Eesti Vabariigi valitsemine peab rangelt toimuma põhiseaduses määratu kohaselt.

Lugedes 18.02.14 „Postimehes“ president Ilvese kommentaari just allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu kohta, tajusin, et pikka aega on riigivõimu kõik instantsid püüdnud varjata ühte või koguni mitut lausrumalalt või reeturlikult allkirjastatud dokumenti ja/või lubadust. Mitte kuidagi pole võimalik õigustatuks pidada laialdase eruditsiooniga isiku väidet, et äsja sõlmitud Eesti ja Venemaa piirilepingud ei mõjuta Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust ning vastavad põhiseaduse sättele ja vaimule ning et „Selle 122. paragrahv ütleb ju selgelt: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.“ Hr president teab kindlasti, et Eesti maismaapiir eraldab Eestit nii Venemaast kui Lätist – Venemaa osas on piiri paiknemine määratud Tartu rahulepingus, Läti osas kahe teise piirilepinguga. Loomulikult teab hr president ka seda, et maismaapiir Venemaaga ei saanud enne Eesti okupeerimist olla osaliselt veel määramata ning et Eesti Vabariik on põhiseaduses sätestatu alusel see riik, mis loodi 24. veebruaril 1918. Ainult valetades on olnud võimalik põhjendada, et ennistatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri paiknemise kohta on leping veel sõlmimata.

Kas Valitsus ja Riigikogu on idapiiri asjus toimunud naiivselt, hoolimatult või kuritahtlikult, on küsimused, mida õiguskantsler, Riigiprokuratuur ega Kaitsepolitseiamet ei või enam valetamisi paljastavalt ja oma vassimisi vabandades vastamata jätta. Idapiiri asjus on paljud kodanikud ja ühendused pöördunud riigivõimu erinevate instantside poole ja neile on vastatud, et põhiseadus võimaldab Venemaaga uue riigipiiri lepingu sõlmida, aga mitte keegi pole selgitanud, miks on Eestil vaja idapiiri paiknemist muuta ning et kogu pindalast ühe kahekümnendiku suuruse maa-ala Venemaale müümiseks – veelgi vähem kinkimiseks – on vaja rahvahääletusel saadavat luba.

Kas põhiseaduslikkuse järelevalve tegijad poleks juba ammu pidanud tuvastama, kelle eestvedamisel ja millistel eesmärkidel jõuti järeldusele, et Vene Föderatsioon on niivõrd heatahtlik ja usaldusväärne naaber, et Eesti võib andestada ja unustada kõik NSV Liidu poolt toimepandud räiged kuriteod? Venemaa keeldumine uues lepingus mitte omapoolseid kohustusi võtta; nende täiesti õigustamatud süüdistused siia genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelaste ahistamises ning ikka ja jälle maailmale meenutamine, et Punaarmee vabastas Euroopa – ja hoidis seda „vabana“ 46 aastat – olid ju küllalt selged hoiatused mitte ise hakata põhiseadusevastaselt Tartu rahulepingut osade kaupa Venemaa meelepäraseks muutma.

Kui Eesti tahab rahvusvahelises ühiskonnas lugupeetud iseseisvaks riigiks jääda, siis on küll lausa hädavajalik, et põhiseaduslikkuse järelevalve tegijad oma selgitustega peavoolu meedia vahendusel kinnitavad kas ja mille alusel eespool esitatud süüdistused põhiseadusevastase tegevuse kohta ei saa õigustatud olla või kes on reeturlikult tõde varjanud ja kelle üle on vaja kohtus õigust mõista.

Harri Kivilo
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus