Aino Siebert vestles Heidelbergis sinoloogiat õppiva Liisi Karindiga Ka enne olümpiamänge on mitmed teated igavese naeratuse maalt meie jaoks alarmeerivad: kuigi majandus kasvab tohutu hooga, toimib tänaseni tsensuur, teisitimõtlejaid elimineeritakse ja sõnavabadust piiratakse. Kas me peame kartma Hiinat või lihtsalt õppima seda erilist maad tundma? Nendele küsimustele läksin otsima vastuseid Liisi Karindi juurde, kes õpib Heidelbergi ülikoolis sinoloogiat (teadus hiina keelest, kultuurist ja ajaloost – toim.).
Tallinnas sündinud Liisi elas kuni gümnaasiumi lõpetamiseni kodulinnas. Seejärel otsustas ta minna
au-pairiks parandama oma saksa keele oskust. Saatuse tahtel sattus eestlanna vanasse ülikoolilinna Heidelbergi, kus ta alustas kaasaegse sinoloogia, romaani ja inglise filoloogia õpinguid. Eestlasest tudeng on viibinud pikemat aega Hiinas ja soovib sinna peatselt ka tagasi minna.
Millised muljed tõid Hiinast kaasa? Mu esimene kokkupuude hiina kultuuriga ja ajaloolise keerukusega toimus Taiwanil, kus õppisin kaks semestrit Hiina Kultuuri Ülikoolis. Seal sai mulle selgeks, et on aeg peast visata pildid hiinlastest kui mingi ebamaise kultuuri ja filosoofia kandjatest. Kui ma paar aastat hiljem Pekingisse läksin, tundsin end juba koduselt. Lärm, sõimlemine ja lõputu kauplemine, igasugused meie jaoks siivutud häälitsused – need on ainult mõned igapäevased väljakutsed, millega Hiinas harjuda tuleb. Kui aga aru saad, et see tähendab „ettevaatust, ma tulen“ ning et sõimlemine on kauplemise üks strateegiaid, siis on seda kõike palju lihtsam taluda.
Kas Sa olid ainult Pekingis? Õnneks sain ka reisida. Käisin Pekingile lähemates kohtades nagu Tianjin, Qingdao, Dalian – kõik mereäärsed linnad, mille arendamine praegu hoogsasti käib. Lendasin ka Shanghaisse, kuid pean tunnistama, et kuna olin enne seda näinud Pekingi uusi ehitisi, ei avaldanud see linn oma moodsa arhitektuuriga mulle erilist muljet. Sealt sõitsin edasi tööstuslinna Yongkangi, kus mul avanes võimalus külastada paari vabrikut. Paljuräägitud tööjõu ärakasutamist ma ei näinud, täpselt kell viis pandi tehase uksed kinni. Mujalt tulevad töölised elavad mitmekesi ühes toas ühiselamutes. See on Aasia oludes täiesti tavaline. Hiinlane on kokkuhoidlik ning pole haruldus, et osa palgast saadetakse kodustele. Tegin ka kaks pikemat reisi Lõuna-Hiinasse, kus elab koos suur hulk vähemusrahvusi.
Hiina on tagasi maailmakaardil. Seetõttu panevad hiinlased tänapäeval erilist rõhku oma järelkasvu koolitamisele. Sina õppisid sealses eliitülikoolis, mis mulje Sulle jäi? Hiinlaste tulevikuperspektiivid sõltuvad haridusest. Noored teevad tihti üliinimlikke jõupingutusi kõrgkooli pääsemiseks. Tsinghua (Qinghua) Ülikooli peetakse parimaks, siin on õppinud Hiina praegune president Hu Jintao. Seepärast oli minu jaoks huvitav jälgida, mida tulevastele liidritele õpetatakse. Poliitikatudengitele sisendati elitaarsus- ja rahvuslustunnet.
Milline on hiina mentaliteet, kas sellega võib kiirelt sõbruneda? Hiinlastega päriselt sõpradeks saada on raske, kuna nende huvid, elukogemused ja probleemid on erinevad. Vanemad inimesed on välismaalaste suhtes lihtsalt skeptilised. Nendega suhelda on aga huvitavam, sest nad on omal nahal tunda saanud ajaloo keerdkäike. Siinkohal tuleb meeles pidada, et kavalus on hiinlaste silmis üks suurimaid voorusi ning et kaaslase ületrumpajat ei peeta mitte ebamoraalseks, vaid nutikaks ja osavaks tegelaseks.
Hiinlased on tulemas maailmaturule megaprojektidega, kas me peame neid kartma ? Arvan, et hirmu Hiina ees me tundma ei pea, kuid konkureerimiseks peame ennast ette valmistama. Nimelt ei hakka meile tulevikus peavalu valmistama mitte hiinlaste kopeerimisoskus, vaid nende innovatiivsus. Paljudes valdkondades on hiinlased asunud edasi arendama läänest saadud teadmistel põhinevaid tooteid ning realiseerima uusi, neilt endilt pärit ideid. Kuigi hetkel võime üleoleva pilguga nende ponnistusi hinnata, siis jälgides nende leidlikkust ja arengu kiirust, on soovitatav edumaad, mis meil nende ees veel on jäänud, targalt ära kasutada.
Miks Hiinas siiani ei ole suudetud või tahetud piirata toodete piraatlust on ilmselge – paljud regioonid elavad sellest tuluallikast, kusjuures ei kopeerita mitte ainult lääne firmade tooteid, vaid ka kodumaiseid. Seega hiinlaste innovatiivsuse kasvuga kaasneb tahes-tahtmata soov oma leiutisi ja firmamärke paremini kaitsta. Hiina paneb järjest enam rõhku kõrgtehnoloogia arendamisele, kusjuures odavat tööjõudu ärakasutavad ja loodust reostavad tööstused peavad endale peagi uue asukoha otsima. Siin oleks Eesti IT-firmadele hea võimalus investeerimiseks.
Millises suunas soovib Hiina minna? Me ei tohi Hiinat võrrelda läänemaailmaga, vaid ikka riigi oma minevikku olevikuga. Ühiskond on muutunud avatumaks. Vaatamata kõigele ei ole poliitilised repressioonid võrreldavad karmikäelisusega, mida näitas valitsus üles veel kakskümmend aastat tagasi. Alates Hu Jintao ja Wen Jiabao võimule tulekust aastal 2003 on näha ka positiivseid muutusi. Praegu kehtivatest seadustest, mis on mõeldud ühiskonna stabiliseerimiseks, on umbes kolmandik Hu-Wen valitsusperioodil välja antud või siis revideeritud. Probleemid tekivad seaduste rakendamisel, sest tihti satuvad need vastuollu kohalike võimuesindajate või nii välis- kui ka kodumaiste firmade huvidega. Heaks näiteks on uus töölepingu seadus, mis alates selle aasta algusest kogu Hiinas kehtib ning mis tekitas suuri pingeid seadusandjate ja investorite vahel, sest selle seaduse rakendamisega tuli nii mõnelgi firmaomanikul Hiinas odava tööjõu ärakasutamise arvel saadud kasumitest suu puhtaks pühkida.
Üldiselt aga ei vaeva noored hiinlased oma pead poliitikaga. Nende jaoks on tähtis, et nende tuleviku väljavaated töö leidmiseks ja parema elu saamiseks oleksid head. Mida nende jaoks jõukus tähendab, oleneb sellest, kust ta pärit on: vaesemates piirkondades tunneb inimene ennast jõukana, kui ta lõpuks koju teleri saab, linnades muidugi tähendab see kalli auto, korteri vm. omamist. Senikaua kuni kompartei suudab tagada ühiskonna stabiilse arengu, ei ole hiinlased üldiselt selle institutsiooni väljavahetamisest huvitatud, seda enam et nad ennast kehtivas süsteemis ju koduselt tunnevad ning selle mängureegleid täpselt teavad. Ja kui keegi võtab pähe Hiinat kritiseerida, seisab iga noor hiinlane oma kodumaa eest kindlalt väljas!
Kuidas näed Sina sinoloogina oma tulevikku? Loodan, et pääsen tagasi Pekingisse. Mind tõmbab selle linna vitaalsus ja mitmekesisus – sealne õhk justkui vibreerib energiast ja ideedesähvatustest. Hiinas olles on tunne, et kõik on võimalik, kui ainult pea lõikab ja õige hetke ära tajud. Ma arvan, et see tunne tuleneb hiinlaste optimismist tuleviku suhtes. Huvitav oleks ka kohapeal jälgida suurriigi edasist arengut, sest paljud muutused on ju alles ees.
