Arvustus
Indrek Sarapuu



Lõppevat aastat võib vähemalt üleriiklikku meediat lugedes pidada tõeliseks kultuuriaastaks - arvata võib, et kõikide meie iseolemiste aastate lõikes on sel teemal mahuliselt kõige enam ka räägitud. Ja põhjuseks üks Brüsselist või kuskilt sealtkandist tulnud üsna tore idee kultuuripealinnade tiitleid jagada. Kui ka riigist suurt palju ei teata, on pealinn nähtav vahest enam väljapoole, aga kas ka sissepoole? Kas toimus midagi sellist, mis ka pealinnast kaugematele kodanikele andis põhjuse linna külastada? Sellele võiks pilgu heita küll.

Algus oli paljulubav

Kulturiaasta avapauk toimus koos eurole üleminekuga ning rahva ärevus ja lootus olid kõrged, nii ühe kui teise puhul. Euro hädadega koos, kahjuks, teadvustusid proportsionaalselt ka kõvasti üleskiidetud kultuurisündmused.

Need tegijate poolt esiletoodud õnnestumised, olgu või NO Teater Tallinnas Skoone Bastionil või mõni Noblessneri valukojas või Kultuurikatlas toimunud üritus jäid kahjuks kättesaamatuks ja kaugeks mitte ainult Põlva rahvale, vaid ka paljudel Tallinnas põliselt elavatele kultuurtundlikele elanikele sinna asja polnud. Enamasti olid piletid läbi müüdud või oli kommunikatsioon toimuvast lünklik. Anti küll välja spetsiaalset lehte ja seda üsna suures tiraažis, aga selle levi jäi miskipärast Tallinna piiresse ja teave ürituste toimumiste kohta väljapoole kasinaks.

Reklaami ja teavituse vähesuse tõttu, ei olnud inimestel erilist põhjust sattuda ka suurtele tasuta toimuvatele üritustele, olgu või näiteks Vanalinna- või Merepäevad.
Laulu- ja tantsupidu on üldse raske ainult kultuuriaastaga seostada, sest toimuvad meil ju niikuinii ja eks sinna jõudminegi nõuab alati head kalkuleerimist, et üha kallinev Tallinnas käik eelarvesse suurt auku ei lööks.
Seetõttu aga meile kõigile justkui kättesaadav, suurelt promotud riigi iseseisvuse 20. taassünnipäevale pühanedatud “Vabaduse laul” kujunes Kultuur 2011 korraldajatele läbikukkumiseks. See, mis oleks pidanud olema kõigile, oli ükskute maitse ja sellest tulenevalt ka üleolevat ja ülbet suhtumist meie inimestesse tervikuna.

Loomulikult on vaja noorele kultuurile luua võimalusi, aga eirates traditsioone (tarvet ühtekuuluvuse järele meie kõigi jaoks võimsate emotsioonidega seotud pühas paigas), ei olnud selleks ei õige aeg ega ka koht.

Hämmastav oli aasta lõpus kuulda nii kultuuriministri kui ka programmijuhi suust sõnu, mis kõik justkui viitasid sellele suurele positiivsusele, mis aastatst pinnale jäi usust Eesti kultuurile ei tea mida lubavaist algatusist. Jaanus Rohumaa usub, et kultuurita on inimesed õnnetud, tema usub Eestisse ja meie kultuuri, ta usub, et noored on võti… Ta ehk ei adu, et usk toetub traditsioonidele, ja siin tagasihoidlik vihje sinna Tallinna poole: tühja koha pealt head kultuuri tekitada ei ole võimalik. Kogu aasta jooksul oleks pidanud lähtuma suuresti juba valmisolevast, paigutadades sinna tasahilju midagi uut. Siis oleks olnud rohkemad hundid söönud ja talled rahul, sest praegusel hetkel tundub, et nii linnaisad kui riigijuhid on statistikast (mis toteb ainult ürituse pealkirja ja suurtes piirides huupi arvatud publiku arvule) rahuldatud.

Pärast kultuuriaastat

Kultuuriminister rääkis kultuuriaastat kokkuvõtvas intervjuus tegelastest, keda ta näeb tulevikukultuuri produtsentidena, kes on saanud kultuuriaastast tulenevalt tohtult kontakte ja sidemeid. Neid vilju me hakkavat nautima viie-kuue aasta pärast. Kes siiski need produtsendid on ja millega nad praegu tegelevad? Miks me peame nii kaua ootama? Kas me saame viie-kuue aasta pärast käia juba mitte kustunud iiri tähetede konstreditel, vaid meile tuleb juba siia ka ülemöödunudaastaseid Eurovisiooni võitjaid? Kultuuriminister kiitles ka suure infohulgaga, mis tema ja valitsuse käes väidetavalt olevat ja me justkui ei teaks paljut või vähemalt ei ole meil piisavat aimu tagamaadest. Kindlasti aga on võimalik ajalooarhiivist võtta allikaid, kus kas või Jüri Makarov või Andres Uibo või mõni muu tuntud kultuuritegelane 90-ndate alguses palju vägevamaid eri valdkondade nimesid ja tähti siia esinema sai, ja mitte ainult Tallinnasse, ja millest on kindalsti sündinud palju huvitavid ja kultuuri jaoks olulisi kontakte ja koostööprojekte. Ja üldse on tänapäeval kelkimine kontaktide ja sidemetega, kus hoolega inetrenetis tuhlates on kellegi meiliaadressi või ka telefoninumbri saamine sekundite küsimus, tiba absurdne. Ela siis Karilatsis, Torontos või Tallinnas.

Kultuuriaasta, mis on puudutanud meid kõiki, põhiküsimus on ja oli idees või ka loos, mida jutustada taheti ja selle jutustamise oskuses või selle puudumises. Mereäärsed lood, mida algselt rääkida taheti, ei kandnud välja. Kõik tegid oma asja, ja üksikuid vähetähtsaid projektikesi silmas pidamata, jäid lood jutustamata. soov saada rohkem osa kultuurist ja mitte ainult Tallinnas, jäi samale tasemele, võrrelduna ükskõik millise eelneva meie iseseisvusaastaga.

Kokkuvõtvalt peab nentima, et programm jäi paraku aru- ja kättesaamatuks.
Üks soovitus kultuuri tippjuhtidele pärast kultuuriaasta kogemust - pingutage juba järgmisel aastal rohkem, et kultuuriüritused või vähemalt info jõuaks ka sinna, kus selle järele ka tegelik tarve on, nii maal kui (pea)linnas, ja püüdke jutustada lugusid, mis on rahvale mõistetavad, ja et ka Arvo Pärdi teosed jõuaksid meie pealinnast välajapoole, ka näiteks Taevaskotta, rääkimata mõnest kultuurikeskusest või kirikust. Keskenduge rohkem, head sõbrad, oma inimestele, mitte ainult pooljuhuslikule turistile, sest ka külaline tajub hästi, ilma tõlketagi, asju, millel on hing sees ja suurem toetus taga.

Kultuuripealinna kontseptsioonis oleks pidanud lähtuma pigem oma krooni filosoofiast, mitte eurotsooni uustulnuka kadakasaksa ekslevast mentaliteedist.

Avaldatud Põlvamaa ajalehes Koit 29. detsember 2011
Indrek Sarapuu
Põlvamaa ajaleht Koit
Kultuuri- ja haridustoimetaja

Märkmed: