Kas keelekümblus päästab eesti keele? Keelekümblus iseenesest ei saa olla ega peagi olema ainsaks päästerõngaks või võtmeks venekeelse elanikkonna integratsiooni lahendamisel.Keelekümblus on üks kakskeelsetest haridusvõimalustest kõikide teiste keeleõppekorralduslike tegevuste seas, mis saab üksnes mõjutada eesti keele omandamise taset ja suhtumist eesti keelde, lõpptulemus sõltub mitmetest teguritest, millest kõuge tähtsam on see, kas kümblusõpilased integreeruvad mingil kooliastmel eestikeelsesse haridussüsteemi (nt lähevad üle eesti õppekeelega kooli) või hakkavad nad hoopis integreeruma segregatiivsesse venekeelsesse keskkonda (jätkavad vene õppekeelega koolis).
Kindlasti mõjutab kümblusklasside ja rühmade järjest kasvav avamine positiivselt nii eesti keele omandamist kui ka positiivsete hoiakute kujundamist eesti keelde vene kodukeelega õpilaste seas. 2008 aasta seisuga kasutatakse täielikke varaseid keelekümblusprogramme 14 koolis ja 27 lasteaias ning hiliseid keelekümblusprogramme 17 koolis.
Keelekümblusõpilaste õpitulemuste uuringud aastatest 2001-2005 (vt keelekümbluskeskuse kodulehte
http://www.kke.ee) näitavad, et võrreldes vene õppekeelega tavaklassidega on kümblusklasside eesti keele õppe tulemused võrreldamatult paremad, samas jäävad nad 3. klassi lõpus alla eesti õppekeelega rühmale.
Minu enda doktoritöö raames läbi viidud uuringutulemused (2005) on näidanud, et keelekümblus mõjutab positiivselt õpilaste julgust eesti keeles suhelda, õpilased ei karda eestlastega suhelda ja teevad seda meelsasti.
Keelekümblus on kindlasti julgustanud ka teisi vene õppekeelega koole kakskeelsele õppele üleminekul ja praegueks hetkeks on näiteks Tallinna vene õppekeelega koolides kasutusel juba arvukalt erinevaid kakskeelseid mudeleid, kus peale eesti keele mingil kooliastmel alates
2. klassist õpitakse eesti keeles ka muid õppeaineid (vt lisa). Lisaks pööratakse tähelepanu eesti keele õppe parandamisele lasteaias (Teadus- ja Hairdusministeeriumi projekt „Eesti keele õppe arendamine lasteaias“), mis loob lastele parema ettevalmistuse kooli minnes.
Iga ülalnimetatud keeleõppekorralduslik tegevus aitab kaasa eesti keele omandamise parandamisele kõigile neile, kes seda soovivad. Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud uuringu põhjal saab õpilaste motivatsioonist positiivse pildi, mis näitab, et mitte-eestlased peavad üleminekut eestikeelsele aineõppele vajalikuks ja valdav enamus (üle 80 %) küsitletutest leiab, et tänu eestikeelsele aineõppele paraneb nende eesti keele oskus, avarduvad edasiõppimise võimalused ja konkurentsivõime tööjõuturul (Eesti Päevaleht, 16. aprill 2008). Ainult eesti keele õpetamine ja eesti keeles õppimine aga ei tähenda veel integratsiooni.
Integratsioonist saab rääkida alles siis kui hakkab toimuma teise kodukeelega õpilaste tegelik integreerumine eetikeelsesse haridussüsteemi, olgu see siis põhikooli, keskkooli, kutsehariduse või kõrghariduse raames. Seega on ikkagi peamine probleem eestikeelse hariduse kättesaadavamaks muutmises teise kodukeelega õpilaste jaoks, et neid julgustada eesti kooli astuma.
Siiani on eesti kool tervikuna ja üksikute erinditega olnud üsna tõrjuv muukeelsete õpilaste suhtes kui nende eesti keele oskus ei ole emakeelekõneleja või sellele ligilähedasel tasemel.
Paraku ei vasta ega hakka tõenäoliselt kunagi vastama vene õppekeelega koolide lõpetajate tase eesti keele kui emakeelekõneleja tasemele.
Haridus-ja Teadusministeeriumi andmetel õppis 2006/2007 õppeaastal vene õppekeelega koolides kokku ca 33000 õpilast, kellest 14990 õppis Tallinnas (väljavõte EHIS-est seisuga 10.nov.2006). Tiia Kurvitsa andmeil („Kõrgharidus, venekeelne õpe ja riigikeele õpe Eestis“, Haridus- ja Teadusministeerium, 2008) oli 2007. aastal venekeelse gümnaasiumi lõpetajaid 3258, kellest 2169 (67%) asus kõrghariduses edasi õppima ja veidi üle poolte nendest (52%, 1131 lõpetanut) valis edasiõppimiseks eestikeelse õppe.
Vene keeles jätkas õpinguid kõrgharidustasemel 46% (1008) vene gümnaasiumi lõpetanutest, kelle segregatsiooni ja Eesti ühiskonnas toimetuleku pärast ei ole siiani keegi muret tundnud. Kurvitsa andmeil esineb 2005.aasta ja 2007. aasta võrdluses suundumus, mis näitab vene gümnaasiumist kõrgkooli eestikeelsesse õppesse astujate osakaalu vähenemist (vastavalt 59% ja 52%). See fakt on ilmseks tõenduseks eestikeelse kõrghariduse suutmatusest vene gümnaasiumite lõpetanuid integreerida.
Riigikeele riigieksam, mis mõõdab eesti keele kui teise keele taset B2 (vähemalt 60 p saavutamisel), ei ole kõrgkoolis eestikeelses rühmas õppimiseks piisav. Tiiu Kurvitsa andmeil sooritas 2007. aastal ligikaudu 58% gümnaasiumi lõpetanutest eksami tulemusele 60 punkti ja täitis seega kesktaseme nõude. 80 punktise tulemuse, mis vastab avalik-õiguslike ülikoolide sisulistele nõudmistele, täitis vaid ca 30% riigikeele eksami sooritanutest. Kogemused on samas näidanud, et ka 80 punktise tasemega ei tule üliõpilane näiteks humanitaarteaduste valdkonnas õppides toime. Tegelikult eeldab keeleliselt nõudlikemail õppekavadel õppimine taset C1, millele lisandub akadeemilise eesti keele oskus. Vene koolide lõpetajaid ei ole kunagi testitud tasemeeksamitel sellise eesmärgiga, et nad peaksid keskkooli lõpuks omandama eesti keelt emakeelena kõnelejatega (eestlastega) võrdse taseme, seetõttu ei saa me ka oodata, et neil järsku tekiks tase, mida neilt pole kunagi oodatudki. Pealegi ei ole teises keeles õppija kunagi võrdses situatsioonis sellega, kes õpib oma emakeeles, eriti veel uusi tundmatuid õppeaineid.
Eelpoolöeldu tähendab, et eesti kool (ka kõrgkool) peab astuma välja vähemuskeelse hariduse pakkuja rollist ja muutuma riigikeelse hariduse pakkujaks, mis peab olema kättesaadav kõigile, ka uusimmigrantidele. See nõuab koolide üldist valmisolekut ja paindlikkust mitmesugusteks muutusteks õppekavas, õpetamismeetodites ja tugiõppeprogrammide väljatöötamises. Integratsiooni heaks näiteks oli Tallinna Ülikoolis avatud tasuline tugiõppevorm Katariina kolledži näol, mis julgustas Tallinna Ülikooli astuma ka tunduvalt madalama eesti keele oskusega üliõpilasi, kes muidu oleksid otsustanud mõne vene õppekeelega kolledži kasuks. Kui me loome vene (üli)õpilastele eesti koolides või kõrgkoolides õppekava, mis on kohandatud nende hariduslikele erivajadustele vastavaks, aitame me neil premini integreeruda Eesti haridussüsteemi ja hiljem Eesti ühiskonnas töötades paremini toime tulla. Selline tegevus suurendab nende mobiilsust ühiskonnas ja väldib segregatsiooni. Oma doktoritöö uurimistulemustele toetudes (Rannut 2005) võin väita, et suhted eestlaste ja venelaste vahel on negatiivsemad segregatiivses keskkonnas (nt. Ida-Virumaal, vene õppekeelega koolis) ja positiivsemad keskkondades, kus venelased ja eestlased hästi palju kokku puutuvad, kuna eestlased on valdavas enamuses.Kõige paremad olid suhted eestlaste ja venelaste vahel piirkondades, kus vene keele kõnelejate arv jäi alla 5 %. Sellistes piirkondades omandati eesti keel igapäevases suhtluses eestlastega, mitte niivõrd keelekursustel käies ja suhted olid kõige tihedamad ja sõbralikumad. Seetõttu ei olnud ei lapevanematel ega ka lastel hirmu eestikeelse suhtluse ega eesti keeles õppimise ees.
Eesti keelt ei ole võimalik säilitada seda kaitstes ja hoides kõikide võõrapäraste aktsentide ja „keelesolkijate“ hirmus nagu „talenti higirätikus“. Selline eesti keele puhtuse pärast muretsemine ja muulaste tõrjumine viib tegelikult, vastupidiselt soovitule, hoopis eesti keele hääbumiseni. Mida rohkem me suudame eesti keelt levitada, nö „turustada“, seda suurem on eesti keele säilimise ja elujõulisuse tõenäosus. Eesti keel tuleb teha muulastele atraktiivseks, mitte vastumeelseks. Kui me muudame eesti keele vastumeelseks teistele, muutub see peagi ka meile endile vastumeelseks. Eesti õppekeelega koolid (nt Tondiraba kool Lasnamäel) ei tohiks mitte õpilaste puuduses uksi sulgeda, vaid nad peaksid orienteeruma ümber muukeelsetele õpilastele eestikeelse hariduse pakkumiseks.
Kuidas mõjutab vene emakeelega õpilaste arvu suurenemine eesti õppekeelega koole? Kas õpetaja peab siis kahes keeles tunde andma?
Millele loota siis, kui Eestisse tuleb veel võõraid inimesi? Mida toob kaasa uusimmigrantide laste panek eesti kooli?
Venekeelsete õpilaste ja uusimmigrantide küsimust eesti koolis pole põhjust lahus vaadelda, probleem on siin ühine: ühelt poolt eesti keele ettevalmistus/ülemineku/tugiprogrammide vajadus ning teisalt õppekava ja õpetamismeetodite kohaldamine teise emakeelega või koguni eesti keelt üldse mitte valdavate õpilaste keeleoskusvajadustest lähtuvalt.
UNESCO konventsioon diskrimineerimise vastu hariduses peab diskrimineerimiseks keelelisel alusel eristamist ja piiramist eesmärgiga vähendada võrdset kohtlemist hariduses, sh separatiivset haridussüsteemi. Ka Eestis järgitakse uusimmigrantide hariduskorralduses samasuguseid printsiipe, mis tulenevad eespool mainitud UNESCO Dakari konverentsi deklaratsioonist ja Euroopa Ühenduste Nõukogu Direktiiv migranttööliste laste haridusest (25.juulist 1977 EL Direktiivi 77/486/EMÜ).
Direktiiv nõuab, et liikmesriigid võtaksid kasutusele koheseid meetmeid tagamaks, et teistest EL riikidest pärit immigrantide lapsed saavad õpetust vastuvõtjariigi riigikeeles (või ühes riigikeeltest). Esimene põhimõte on võrdsete võimaluste ja hariduse kvaliteedi nõua: haridussüsteem on ühtne ning kindlustab võrdsed võimalused ja võrdse hariduse kvaliteedi kõigile, sh rahvusvähemustest õppuritele, olenemata nende päritolust või keelelisest taustast. Teine põhimõte on haridussüsteemi avatus: uusimmigrantidest õpilastele luuakse võimalused keelelis-sotsiaalse valmisoleku kujune-miseks, mis võimaldab neil toime tulla ja osaleda Eesti ühiskonna liikmena.
Ka siin tuleb kõigepealt mainida, et keelekümblus on andnud meile rikkalikult kogemusi juurde, mida saab rakendada ja rakendataksegi tunduvalt laiemalt kui seda on üksnes teatud kindel kümblusmudel. Teiseks on siin suur töö tehtud ja veel tegemisel uusimmigrantide haridusvajadusi arvestades. Kolmandaks tegutseb ka Eestis rahvusvaheline kool, kus pidevalt tuleb klassi erineva keeleoskustasemega õpilasi ja õpetajad saavad selles olukorras suurepäraselt hakkama.
Mitmekeelse ehk siis erineva keeletasemega klassitöö organiseerimiseks on olemas terve rida meetodeid.
Eesti kooli õppekava peaks olema ka mõne muu kodukeelega õpilaste erineva keeleoskustaset ehk teisisõnu nende hariduslikke erivajadusi arvestav. Eesti keelt üldse mitte või vajalikul tasemel mitteoskavate õpilaste jaoks on ette nähtud kohandumisõpe, mis kujutab endast keelelise ettevalmistuse ja tugiõppesüsteemi, kus keelelise erivajadusega õpilastega individuaalselt või rühmas tegeldakse. Kohandumisõpe sisaldab sihtkeele algõpetust (min 250 t) ning üldhariduslikke õpinguid, õpilase teadmiste ja oskuste tase püütakse viia vastavusse tulevase kooli/klassi õppekavaga. Eesti keelt õpetades kasutatakse spetsiaalset keelt ja õppesisu integreerivat metoodikat, kus rõhuasetus on keele funktsionaalsel kasutusel igapäevastes situatsioonides mõttekas suhtluses, mitte keele struktuuril (grammatikal). Selline lähenemine keeleõppes on vastavuses Euroopa keelemapi põhimõtetega (vt Common European Framework of References for Languages, Euroopa Nõukogu, 1991), mida järjest ulatuslikumalt rakendatakse uusi immigrante õpetatavates koolides. Õpilane võib kohandumisperioodil osaleda ka oskusainete tundides, mis suurendab eesti keele õppe efektiivsust.
Selleks on tehtud vastavad täiendused Eesti haridusseadustikus ja läbi viidud mitmeid vastavaid õpetajate koolitusi. Hästi aitaks kaasa ka eesti koolis muukeelsete õpilaste toimetlekule Soome eeskujul eesti keele kui teise keele õppe sisseseadmine esti kooli õppekavas, mis võimaldaks eesti keele kui emakeelekõnelejate ja eesti keele kui teise keele kõnelejate diferentseeritud hindamist ning nõrgema keeleoskusega õpilaste paremat toimetulekut eesti keeles.
Erineva keeleoskustasemega õpilasi integreerivad meetodid. Lisaks tugiõppele arvestab erineva keeleoskustasemega klassi õpetaja õpilaste erivajadustega igapäevases klassitöös õpetamismeetodeid valides ja materjali esitades. Arusaama, et vene kodukeelega õpilastega tuleb tunnis vene keeles suhelda ja segaklassis peab siis õpetaja kahes kuni kolmes keeles suhtlema, on kahtlemata väär. Teise keele õppija vajadustega arvestatakse ainetunnis vastavat metoodikat rakendades, mis ei võta eesti keelt emakeelena kõnelejatelt midagi ära, vaid otse vastupidi, suurendab mõlema rühma arusamist aine sisust, muudab tunni elavamaks ja huvitavamaks ning suurendab õpilaste motivatsiooni ja aktiivsust õppeaine omandamisel. Selles valdkonnas on läbi viidud mitmeid õpetajakoolitusi ning välja antud ka ohtralt õpetamismeetodeid tutvustavat õppevara.
Lisaks on Haridus- ja Teadusministeeriumis Hollandi eeskujul väljatöötamisel gümnaasiumi ettevalmistus- ehk tasandusprogrammid, mille eesmärgiks on valmistada eesti keelt mitte vajalikul tasemel oskavaid võimekamaid õpilasi ette keskkooli üleminekuks. Taoline programm peaks kestma 1 aasta ja lõppema testidega, mille alusel selgitatakse välja õpilase sobivus keskkooli astumiseks. Ka siin rakendatakse keeleõppemeetodeid, kus keel ja õppesisu on integreeritud. Igasugune negatiivsus selles valdkonnas on põhjendamatu, sest eestikeelne aineõpetus vene koolis on heaks näiteks sellest, kuidas on võimalik vägagi keerulisi asju teises keeles seletada kui teise keele metoodikat appi võtta ja õpilaste vajadustele diferentseeritult läheneda.
Kogemused ja uurimistulemused näitavad, et toimetulekuks vajaliku eesti keele omandamine eesti keele tugiõppeprogrammi abil võtab eestikeelses keskkonnas viibivatel õpilastel (nt teistest maadest saabuvd vahetusõpilased või uusimmigrandid) umbes pool aastat aega. Kümblusklasside ja eesti koolis õppivate vene laste võrdlev sõnavarauuring (Rannut 2005) näitas, et keeleõppetundide mahust tunduvalt olulisem on integratiivne motivatsioon, mis tähendab soovi ja võimalust eestlastega suhelda. Suhtlemine sihtkeelt emakeelena kõnelejatega mõjutab positiivselt keeleõppe tulemusi, mistõttu eesti keelt emakeelena kõnelevate lastega koos õppivad vene lapsed saavutavad emakeelekõneleja sõnavara taseme ja kasutusoskuse enamasti juba enne viiendat klassi.
Arusaam, et eesti keel on nii raske ja keeruline, et seda kuidagi aastatega selgeks ei saa, on kujunenud nõukogude perioodil, kuna vene kodukeelega teistest NSV Liidu maadest pärit õpilased ei pidanud vajalikuks seda õppida ja suhtusid üldiselt eest keele õppesse negatiivselt. Eestlased on selle hoiaku varmalt omaks võtnud ja hakanud seda eesti keele õpet kahjustavat ideoloogiat ise levitama. Kuigi tänapäeval on selline hoiak valdavalt kadunud, kerkib see ikka aeg-ajalt kusagil esile nii venelaste kui ka eestlaste poolt öelduna. Uusimmigrantidega reeglina seda probleemi ei ole ja nad omandavad kiiresti eesti keele kui seda neile õigete meetoditega ikka õpetada ja nendega süstemaatiliselt tööd teha. Samuti ei esine sellist probleemi keelekümblusklassides.
Uurimistulemused tavaliselt näitavad, et mida paremad on keeleõppetulemused, seda positiivsem on ka suhtumine sellesse keelde.
