Kas imede aeg on möödas?
Kultuur 26 Sep 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/09/21104_1_t.jpg
Asta Kaljuste: Elu täis imesid. Autori kirjastus, 2008. 287 lk.

On sageli väidetud, et tänapäeval enam imesid ei juhtu, et imed kuuluvad muinasaega — nii kaugesse minevikku, et keegi nende autentsust kontrollima ei pääse. Skeptikule jätab see vabaduse kahelda, kas neid kunagi on juhtunud. Asta Kaljuste ei küsi ega kahtle. Ta on enese sõnul kaheksa korda surmale silma vaadanud, kuid pole veel eluga lõpparveid teinud, vaid 80. eluaasta künnisel pannud kirja oma mälestused üsnagi konarlikust, kuid siiski nii ilusast ja huvitavast eluteest. Imesid peab oskama näha ja neid sellistena tunnistada.

Nagu raamatu toimetaja Rutt Hinrikus oma saatesõnas lausub, on see ühe elu lugu, oma ajastule üsna tüüpiline lugu. Tükk kangast, millega elu tihtipeale võrreldakse, mis koosneb mitte ainult suurtest sündmustest, vaid ka pisiasjadest, mis on alati kaasas suuremate ja olulisemate sündmustega. Iga kangariba, kuigi eemalt vaadates teiste omataoliste sarnane, on aga siiski erinev, isegi väga erinev, sest sellesse on põimitud kuduja isiklikud tähelepanekud, läbielamused, arusaamad ning aastakümnete vältel kogutud elutõed.

Autorit, keda lugeja leheküljelt leheküljele seilates tundma õpib, iseloomustavad eestlaslik visadus, töökus, tugev perekonnavaist ja jumalakartlikkus, ennekõike aga rõõmsameelne optimism. Alates okupatsiooniaastatest, millele järgnesid põgenemine, Saksamaa laagripäevad ja emigratsioon, ei ole elu teda siidikinnastega kohelnud. Kuid alati on autor osanud oma isiklikku prismat kallutada just nii, et sinna langenud üksikud eredad kiired on suutnud luua piisavalt valgust ja soojust ning muuta elu talutavaks. Kui autori endast tunduvalt vanemat abikaasat tabab halvatus, mis muudab ta töövõimetuks, langevad autorile ootamatult perekonna toitja kohustused. Noorelt abiellunud naisel, kes seni tegelenud peaasjalikult kolme tütre kasvatamisega, puuduvad kutseoskused. Need omandatakse ja tullakse kõigega toime. Nagu autor ise humoristlikult tähendab, oli ta elu nagu Piibli mäejutlus, kus vähesega toideti tuhandeid.

Autor on raamatu pühendanud oma ainsale lapselapsele ja kolmele lapsepõlvesõbratarile. Nii seisab tiitellehel. Kuid seda raamatut lugedes tekib tunne, et pühendus on tegelikult palju avaram. Kui ma eespool mainisin tugevat perekonnavaistu, siis peab tunnistama, et autori ühiskonnavaist pole sugugi nõrgem. Liitis ju pagulaspõli meid kõiki ühiseks pereks ja nii autor ise kui ta kadunud abikaasa olid selle pere andunud liikmed, alati valmis igal pool käsi külge panema. Meenutused tegevusest ühiskondlikul pinnal puudutavad soojalt paljusid kaasteelisi, kellega käsikäes ühte sammu käidud. Arveametniku täpsusega (töötas autor ju sellena 27 aastat) on protokollitud sündmused ja nendes osalejad.

Ei, imede aeg ei ole möödas. Neid juhtub meie kõigi elus alatasa. Võib-olla peaks just seda raamatut lugema, et neid märkama õppida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus