Aegamööda hakkasid talunikud tagasi tulema. Kuna talud olid elamiskõlbmatud, siis elati tihti sõdurite mahajäetud punkrites. Arvo Puu mäletas, et kui ta tuli tagasi oma tallu, magas ta toas vaatega taevasse, sest katust ei olnud. Kui pr. Hiielo ja ta abikaasa tagasi tulid, võisid nad oma talust näha 2 km eemal asuvat Vaivara jaama, sest endist metsa polnud. Lahinguväljale oli hirm minna, sest seal võis olla lõhkemata mürske või miine. Vene sõjaväelased kõrvaldasid miinid täielikult alles 50ndate aastate alguses.
Pr. Hiielo mäletas hästi, mida nägi, kui uudishimust jalutas lahinguväljale esimest korda oma lellepojaga aasta pärast lahinguid. Maapind oli kraatreid täis. Väli oli kaetud sõjamaterjali ja kõdunevate laipadega, peamiselt vene sõdurite vormis. Mäed olid enne lahingut kaetud mitmesaja-aastaste puudega. Nüüd sirutasid puud oma väheseid musti oksi kui sõrmi taeva poole. Pr. Hiielo mäletas ka, et ühes kohas oli kaks tanki teineteisele otsa sõitnud, moodustades A tähe; ühel oli haakrist, teisel viisnurk. Kui käidi metalliotsimismasinaga maa üle, oli igal ruutmeetril sirinat kuulda – pind oli rauda täis.
Kõik, mida pr. Hiielo nägi, tõestas lahingute ägedust. Vaenlane oli tunginud üle lageda maa kuulipildujate ja kahurite tulle. Arvo Puu arvestuste kohaselt langes 200.000 sõdurit lahingutes lääne pool Narva jõge, kui kaasa arvata ka need, kes haavatutena hiljem surid.
Kui Toronto Eesti Meeskoor jõudis sellelt ringreisilt tagasi koju, algatati kooriliikme Arvo Dulderi õhutusel raha korjamise aktsioon. Aprillis andis TEM Sinimägede kaitsjate mälestuseks pühendatud tulukontserdi. Selle tulemusena püstitati mälestuskivi leinamüüri kõrvale, millel seisab kiri “Me ei ole teid unustanud”. Arvo Dulderi teenete tunnustuseks laskis Arvo Puu mälestusmüürile teha plaadi tema nimega.
Pr. Hiielo kirjelduse taustal tegin visandi, kuidas võis see lahinguväli välja näha pärast sõjategevuse lõppu. Vaade on kaitsjate punkritelt vana surnuaia voorelt ida suunas lagendikule Põrguaugu mäe serva poole. Pidades ühendust telefoni ja kirja teel Arvo Puuga, otsustasime, et on vaja graafilist pilti, mis jäädvustaks selle lahingu õuduse, mida oleks ka sobiv paigutada koha tähtsust selgitavasse broshüüri. Ühel talvel, kui Arvo Puu oli Tallinnas, lubas ta otsida kunstniku. Kahjuks seal olles Arvo haigestus ja suri.
Hiljem leidsin Eestis tuntud kunstniku Mall Nukke, kes tegi graafilise pildi. Tekkis mõte seda pilti paljundada ja müüa vallamajas, et toetada mälestusmüüri korrashoidu. Kuid kui pilt viimaks valmis sai, tuli juba toetust riigilt mälestuskompleksi arendamiseks koos seletava broshüüriga ja selle pildi vajadus kadus. Poolsada tõmmist läks Eesti veteranide ühendusele lootuses, et see on neile kasuks.
2000. a. tegi Lõuna-Ameerika koor „Koraal“ ringreisi Balti mere linnadesse. Peterburist bussiga Tallinna sõites palusin giidil teha kõrvalpõike Sinimägede leinamüüri juurde. Selgitasin ameeriklastele selle koha sümboolset tähtsust, misjärel kooriliikmed tegid annetuse müüri heaks. Paar päeva hiljem laulis koor Jaani kiriku kontserdil lisaks ameerika repertuaarile ka eesti keeles laulu „Priiuse hommikul“, pühendades selle Sinimägedes võidelnutele. Ka Arvo Puu tuli Tallinna seda kuulama.
2002. a. oli TEM kutsutud Päite külapäevale, kus pühitseti ka Arvo Puu 82. sünnipäeva. TEMi esindasid Arvo Dulder, Tammi Ruutopõld, Laas Leivat ja Arved Plaks. Peakõnelejaks oli Tunne Kelam, kes ütles, et Ida-Virumaa probleemi lahenduseks on kõige tähtsam eesti keele oskuse rõhutamine. Teel tagasi Tallinna hr. ja pr. Kelamiga juttu ajades arvasid nad, et riik peab rohkem tegema, integreerimaks venelasi meie kultuuri.
2007. a. oli põhjust jälle Sinimägedesse sõita, et mainitud mälestuskivi paigutamist parandada. Kahjuks oli Arvo Dulder vahepeal surnud ja nii sõitsid seda korraldama TEM-i esimees Heikki Paara, Enno Pflug ja Arved Plaks. Kuna kivi oli asetatud maaga samale tasandile, siis talvel oli ta osaliselt kaetud lumega. Samuti oli kivi nii lähedal leinamüürile, et kooril polnud võimalik kivi ees seista. Sooviti ka sillutist kivi ette, millele saaks asetada pärgi.
Sain vastavad load – elu oli vahepeal keerulisemaks läinud ajast, mil Arvo Puu oma tegevust alustas. Oli vaja neljast erinevast kohast luba taotleda, et kivi nihutada kaugemale müürist ja tõsta sambale. Juhuslikult meie sealoleku ajal külastasid Sinimägesid ka Toronto noored.
Olles ületanud kõik bürokraatlikud ja tehnilised probleemid, sõlmis Heikki Paara lepingu mälestuskivi paigutamiseks Jõhvikivi OÜ-ga. Töö lõpule viimist pidurdas aga ilm, mistõttu töö lõpetati järgmisel kevadel. Tulevikutööks jäi vaid ilupõõsaste istutamine kivi taha. (Järgneb)
