Sinimägedel on müstiline mõju meile, kes me põgenesime Eestist 1944. a. Sealsed võitlused pidurdasid vaenlast, võimaldades tuhandetel põgeneda. Keegi ei jäta oma kodu kergemeelselt. See aeg, mil kestsid Sinimägedes kangelaslikud võitlused Punaarmee vastu, andis mu vanematele võimaluse otsustada, et kodumaalt tuleb ajutiselt lahkuda.
Lahkusin vanematega viimasel hetkel. Säilinud rongipilet näitab, et sõitsime Haapsalust viimase rongiga Tallinna, et leida laeva. Isa leidiski võimaluse laevale saada ja nii algas põgenike teekond. Esimest korda tulin tagasi Eestisse 1974. a., kuid siis ei lubatud „välismaalasi“ Tallinnast välja. 1990. a. oli esimene laulupidu, millest ka väliseestlased osa võtsid. Kuid ka siis polnud võimalik Eestis reisida, sest polnud bensiini Vene sisseveopiirangute tõttu.
Kui läksin Eestisse 1999. a., üürisin auto, et koos Seattle’i sõpradega reisida läbi Eesti. Sõitsime Narva-Jõesuusse, külastasin siis esmakordselt Ida-Virumaad.
Leo Hannibal mäletas, et ta oli lapsena suvitanud siin vanematega rannaäärses hotellis. Jalutasime rannal, aga hotelli ei leidnud. Läksime juhiseid küsima kohalikust kauplusest, kuid seal ei osanud keegi eesti keelt. Hiljem selgus, et okupatsiooniajal lammutati kõik rannaäärsed ehitised, et vältida „paradiisist“ põgenemist.
Edasi sõitsime Narva. Narva kindluse õuel seisis ikka veel Lenini kuju. Otsisime linnas sööklat, aga ei leidnud. Sõites Tallinna poole, otsustasime põigata Sinimägedesse, et seal süüa hommikust ja leida lahingukoht. Sinimäe aleviku keskel oli kolm kivitahvlit, millesse olid raiutud siinsete võitlejate rahvused – flaamid, taanlased ja norralased.
Sõitsime mööda kolmest madalast mäest. 2-kilomeetrise sõidu järel olime sirgel teejupil. Meist ida poole jäi heinamaa, lääne pool oli madal mäevoor, kus asub vana Vaivara surnuaed. Oli selge, et keegi polnud kalmistu eest kaua hoolitsenud. Surnuaeda ja teed lahutas meetrikõrgune, pooleldi ehitatud müür, kus töötas paar meest. Ühel neist oli nokaga müts, millel seisis: „U.S. Marines“. Mees tutvustas end kui Arvo Puu ja ütles, et juhatab selle müüri ehitamist. Järgnes pikem vestlus.
Selgus, et seisime otsitud ajaloolise lahinguvälja serval. Arvo Puu seletas, et pärast Eesti vabanemist arutas ta olukorda ühe kohaliku eesti prouaga, Meedi Hiieloga. Nad tulid otsusele, et kui on igasuguseid mälestusmärke, mis ülistavad „fashistide“ vastu võidelnuid, siis peab vastukaaluks seda kohta tähistama, kus eestlased oma maad meeleheitlikult kaitsesid. Ta rääkis, et elas sõja ajal lähedal asuvas Päite külas, kus ta värvati Saksa sõjaväkke just enne Eesti langemist ja selle eest saatsid võitjad ta Siberisse. Siberist naastes ta abiellus ja perre sündis kaks poega. Hiljem tuli Stalinilt käsk, et temasugused peavad veel kord minema Siberisse. Ta arreteeriti ja saadeti ära. Kui ta tagasi tuli, selgus, et abikaasa oli surnud.
Eesti vabanemise järel sai mälestusmüüri ehitamisest Arvo Puu hingetöö. Vabariigi Muinsuskaitseliit leidis arhitekt Tiit Kaljundi vana kalmistu rekonstrueerimise ja korrastuse planeerimiseks. 1997. a. valmis müüri plaan, mis jätab tagasihoidliku ja vanamoelise mulje. Kardeti vandaale, sest enamus ümbruskonna elanikest olid muulased. Koos pr. Hiieloga märkisid nad vaiadega müüri asukoha. Arvo rahastas seda oma taskust ja annetustest. Ta palkas ühe eesti meelsusega vene rahvusest kivimeistri. Kui töö algas, väljendasid Sillamäe venelased oma vastumeelsust, aga meister tegi selgeks, et see müür on kõikidele langenutele. Oli plaan panna müüri siseseinale plaadid Vaivara haridus- ja kultuuritegelaste, Narva rindel langenud võitlejate ja toetajate nimedega. Kive tõid Jõhvi sõjaväelased purustatud talude hoonetest.
Olles haaratud selle ettevõtmise tähendusest, tegime neljakesi korraliku annetuse vallamajas ehituse sihtkapitalile ja sõitsime edasi Tartu suunas.
Kaks nädalat hiljem, pärast laulupidu, kus laulsin kaasa Toronto Eesti Meeskoori ridades, korraldati meeskoorile ringreis läbi idapoolse Eestimaa. Narva kindluse rüütlisaalis laulsime koos kohaliku poistekooriga.
Järgmisel päeval sõitsime Sinimägedesse, kus peatusime Põrguaugu mäe nõlval. Saksa kaardid kutsusid seda Grenaderi mäeks. Mäele oli paigutatud puust rist, mille ette kogunesime ja laulsime A. Topmani „Requiemi“. Selle puuristi püstitamine toimus Arvo Puu, Meedi Hiielo ja selleaegse Vaivara vallavanema hr. Jõgisoo initsiatiivil.
Seejärel viis buss meid vallamajja. Kuna olin teadlik mälestusmüürist, siis palusin, et meid sõidutataks tagasi selle juurde. Sõitsime sinna koos pr. Hiieloga, kes jutustas meile seal juhtunust.
Ründaja ei murdnud kunagi Sinimägede liinist läbi, aga kaitsjad taganesid, kui oli karta kotti jäämist lõuna poolt läheneva vaenlase poolt. Pärast salajast tagasitõmbumist alustas Punaarmee kohutavat pommitamist. Nad lootsid, et kaitsjad said kõik surma, aga selle asemel ootasid neid vaid tühjad punkrid. Ümberkaudsetes külades said kõik talud kannatada. (Järgneb)
