Kas taasiseseisvumise 15. aastapäeval kumab Eesti taevas jälle punakalt? Praegusel „nõukanostalgia” ajastul paistab nii. 14. augustil lõid Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ja Rahvaliidu esimees Villu Reiljan käed ning üllitasid koostöölepingu, mis nii mõnegi arvates teeb tuleviku-Eestist Venemaa vasallriigi.

Mõned naljahambad väitsid, et Reiljani väike EKP — Endiste Kolhoosiesimeeste Partei või „PPK - punaparunite koondis” — sai uut elujõudu savisaarlastega ühinemisest.

Mind on ikka huvitanud, miks Savisaar võtab igal aastal 24. veebruaril vaiksed viinapitsid pere keskel oma Hundisilma talus, kuid peab suurkõnesid tuhandete ees Tallinna Vabadusväljakul 20. augustil? Miks? Kas need ongi need „kaks Eestit”, millest Allan Alaküla puterdab Kesknädalas ja miskipärast sõimab igal võimalusel Eesti Üliõpilaste Seltsi?

Savisaar ja Reiljan on osavad manipuleerijad Eesti poliitikamaastikul. Nende mäng on aga läbinähtav: nende suurim „vaenlane” Toomas Hendrik Ilves ei tohi jõuda Kadriorgu!

Ühinen Eesti Päevalehe (EPL) ajakirjaniku Kärt Anveltiga (19.08), et koostöölepingu „pärliks” on selle viimane lause: „Lepingu garant on 44 ühiskondliku organisatsiooni, liikumise ja sündmuse patroon, kahe erakonna ühiskandidaat 2006. a. presidendivalimistel, hr. Arnold Rüütel.” Anvelt ütleb artiklis „Praegune Eesti kui Nõukogude-aegne anekdoot”, et ajalugu kordub. See „pärl” kõlab nõukogulikult!

Põhiseaduse kohaselt tuleb president valida riigikogus ja kui ei saa, siis valijatekogus. Kui nad Rüütlit ei saa uuesti presidendiks, siis panustavad Ene Ergmale. Nad polegi huvitatud riigikogust, st põhiseadusest, sest panustavad Rüütli võidule valijatekogus, kus nad on arvatavalt vallavanemate hääli on mingil viisil ostnud. Peaasi, et Ilves ei võidaks!

Kui Rüütel saab presidendiks, siis peale riigikogu valimisi nimetab ta Savisaare peaministriks, kes hakkab kohe mängima nn Vene kaardile, püüdes läheneda nii majanduslikult kui poliitiliselt Moskvale. Ekstremistlikult võiks see tähendada Eesti lahkumist NATOst ja asumist Venemaa eestkostja rolli Euroopa Liidus (EL). Kaks aastat hiljem teatab Rüütel, et kavatseb lahkuda ametist tervislikel põhjustel. Võimalik, et siis saab Reiljan presidendiks ja hiljem peaministriks. Niisiis näeme uue „EKP” tõusu eesti poliitikas. Kuid ma loodan, et mitte kübetki sellest ennustusest ei lähe täide!

Mõistagi pole võimalik usaldada endisi kompartei apparatshikuid. Aga eesti rahvas on neid usaldanud, sest nõukogude kõnepruuki kasutades lubavad nad (kauges tulevikus) luua paradiisi maa peal.

Vaatleme nüüd Eesti poliitilist maastikku läbi Savisaare ja Reiljani lepingu.

Hirmus tulevikupilt

Reformierakonna esimees, peaminister Andrus Ansip ütles kohe, et „lepe loob päris hirmsa tulevikupildi, sest seni Eestile edu toonud majandussüsteem keeratakse pea peale“. Kuidas saab aga praegune valitsusliit üldse edasi kesta, kuna selle osapooled (kui Reformierakond välja arvata) on just need kaks lepinguosalist — Keskerakond ja Rahvaliit. Kas peaminister ei suuda oma valitsust kontrollida?

Mõne kommentaatori arvates on lepingu peamine eesmärk blokeerida valitsuse sisulist tegevust. Kui ka peaminister (kes on ju blokeerimise objekt) kardab „hirmsat tulevikupilti,” kas siis poleks õigem midagi ette võtta? Keegi ei taha erakorralisi valimisi, kuid valitsusi on varem „remonditud“ ka korraliste valimiste eel.

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees (Res Publica) Marko Mihkelson kirjutas (EPL, 17.08), et leping on Eesti huvide vastane pakt ja näitab, mis on Keskerakonna ja Rahvaliidu tegelik positsioon. Huvitav, et lepingu osapooled ei eita soovi Eestit tagasi viia Venemaa majanduspoliitilise mõju alla. Ta jätkab: „Nii on dokumendi loojaid raske usaldada. Kas Eesti tahab ikka olla ELi ja NATO täisväärtuslik liige? EList ja NATOst ja nende tulevikust sõltub ka Eesti tulevik. Savisaare-Reiljani-Rüütli pakt näeb ette rahvusvahelist isolatsiooni ja lähenemist demokraatlikust arengust taganenud Venemaale. Nad peavad ELi lüpsilehmaks, kellelt nõuda ja saada, ise midagi pakkumata. Osapooled on täielikult ignoreerinud meie kaitsepoliitika nurgakivi – NATOt ja selle tähendust.“

Lisagem, et Savisaar ei ole mitte kunagi öelnud, et ta pooldab Eesti liitumist NATOga. Kas Keskerakonna leping Moskvaga seda ei luba?

Tõnis Saarts küsib 18. aug. Postimehes (PM): „Kas Eesti on määratud mõne aasta pärast olema allakäiva majandusega Venemaa satelliitriik, kes on välja astunud EList ja NATOst? Kas lepe on tõesti sisuliste muutuste ettekuulutaja eesti poliitikas? Mis olid kahe erakonna motiivid leppe sõlmimiseks? Võimalus, et Rahvaliidul ja Keskerakonnal õnnestub Eesti majandussüsteem pea peale pöörata, on tegelikult imeväike. Loogiliseks koostööpartneriks on Reformierakond (sest teised keelduvad) ja see ei luba valitsuses olles iial muuta Eesti maksusüsteemi ega muid majanduspoliitika baaspõhimõtteid. Saarts ütleb, et mõju on tegelikult psühholoogiline – meie näitame, et vasaktiib on Eestis tugevam. Kuna peamine idee on Rüütli valimine, pole lepingupartneritele oluline mitte niivõrd leppe sisu kui psühholoogiline efekt.

Opositsioon soovib Keskerakonna ja Rahvaliidu eemaldamist valitsusest niikauaks, kuni nende juhid lõplikult harjuvad Eesti Vabariigiga ega ihale enam tagasi ENSV aegu. Soovunelm?


Savisaar peaministriks

Paljud poliitikud ja kommentaatorid arvavad (EPL 15.08), et lepingu tegelik mõte on suunata Edgar Savisaar peaministriks. Rahvaliitlased lubavad kuuluda ainult valitsusse, mida juhib Savisaar.

Rahvaliidu valijatebaasiks on peamiselt maapiirkonnad; Keskerakonna baasiks on linnapensionärid ja venelased. Keskerakonnal on salapärane koostööleping (oletatav tekst on küll avalikustatud) Vene presidendi Putini võimuparteiga, Ühtse Venemaaga. Nii Keskerakond kui Rahvaliit on populistliku ja minevikunostalgilise stiiliga. Viimaste küsitluste taustal on Keskerakonnal rahva seas 19% pooldajaid ja Rahvaliidul 6%. Seega kuulub neile kokku ainult neljandiku eesti rahva toetus. Mõlemad pooldavad „eelarvamustevaba” välispoliitikat Venemaaga. See tähendaks siis hoidumist läänemaailma õiglasest kriitikast Putini diktaatorliku poliitika aadressil. Samuti soovivad nad piirilepingu jõustumist Eesti ja Vene välisministrite poolt allkirjastatud kujul, st ilma riigikogu poolt lisatud preambulata.

Lepingu alusel on nende eesmärgiks moodustada pärast riigikogu valimisi märtsis 2007 ühine valitsusliit, ajavahemikuks 2007-2011. Üks tuntud eesti politoloog ütles mulle, et talle on Savisaare upitamine peaministriks ainus osa leppest, mida ta tõsiselt võtab. Siia võib lisada, et selle tagajärjed on aga kaugeleulatuvad ja Eestile katastroofilised.

Näitena toome lahkuva Vene suursaadiku Konstantin Provalovi (17.08) väite välisministeeriumis, et sügiseks 2007 võiksid kõik kahe riigi vahelised vajalikud lepingud olla sõlmitud! Aastaid pole nn vajalikke lepinguid sõlmitud, kuid seda saaks siis teha kohe peale Savisaare nimetamist peaministriks?! Provalov nimetas veel tema ametiaja positiivseks nähtuseks vene investeeringute suurenemist; seda eriti ajal, kui Savisaar on olnud majandusminister! Provalov emiteeris ka oma huumorisoont, korrates Putini mantrat, et ajalooküsimusi peavad poliitikute asemel lahendama ajaloolased ja soovitas luua vastava ümarlaua. See tähendab muidugi nõukogude võltsajaloo omaksvõtmist eestlaste poolt, kas jälle tänu Savisaarele? Venemaa aga ise ujub sovetinostalgias ja pole lahendanud oma ajalooküsimusi.

ÜRO ainumandaat

Opositsioonis tekitas kõige rohkem häiret leppe lõik, mis nõuab, et tulevikus osalevad kaitseväelased rahvusvahelistel missioonidel vaid ÜRO mandaadiga. Kas Savisaar ja Reiljan panid selle sihilikult kirja või on nende julgeolekualane teadmistepagas üsna väetike? ÜRO mandaat tähendab tavaliselt Julgeolekunõukogu resolutsiooni, millel peab olema Venemaa heakskiit. Kuna NATO tegutses Kosovos 1999 (enne, kui Eesti sai liikmeks) ilma ÜRO heakskiiduta, siis ei oleks Eesti saanud sellest osa võtta ja kaalul oleks olnud liitlaste usaldus.

Presidendikandidaat Toomas H. Ilves ütles, et kui riigikaitse juht president Rüütel selle leppe heaks kiidab, peab Eesti NATOst välja astuma. Kui Rahvaliidu aseesimees Tiit Tammsaar ja riigikaitsekomisjoni esimees, keskerakondlane Toivo Tootsen, ruttasid kinnitama, et see ei tähenda loobumist senisest kaitsepoliitikast ega NATOst väljaastumist, näitasid nii kõrged tegelased kas valelikkust või ignoratsust.

Reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip ütles, et kui allkirjastajad seda lepet järgivad, pole Eestil võimalik käituda NATO riigina ega loota teiste abile, sest NATO leping näeb ette ka vastastikuse kaitse kohustuse ÜRO resolutsioonideta.

Endine kaitseminister Sven Mikser nentis, et lepe on räiges vastuolus Eesti rahvuslike huvidega ja senise julgeolekupoliitikaga. Ta lisas, et Tammsaar ja Tootsen püüavad trükimusta valgeks rääkida. Kaitseminister Jürgen Ligi rõhutas, et kriisiolukorras ei saa Eesti arvestada NATO liitlaste abiga, kui lepe seob käed ÜRO vetoõigust omava Venemaa heakskiitu nõudva ÜRO mandaadiga. ÜRO toimimispõhimõte ei sobi kriisiolukordades kokku NATO kiire ja kollektiivse toimimise vajadusega.

Kahe erakonna president

Eesti ajakirjandus küsib tõsimeeli (PM juhtkiri 16.08), et kas president Rüütel on rikkunud ametivannet – lepingu alusel on ta nüüd Keskerakonna ja Rahvaliidu president, kes sõnastuse järgi tagab nende koostööleppe täitmist. Ta ei ole enam kogu rahva president. Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas möönab, et lepe on vastuolus põhiseaduse mõttega, mille järgi on president parteideülene.

Tuntud neuroloog, dr Helle Nurm tekitas ajakirjanduses tormi, väites, et Rüütel ei peaks vanuse (78) ja arvatavate tervisehäirete tõttu uuesti presidendiks kandideerima. Miks ei võta ta osa teledebattidest? Meediatuus Hans Luik (EPL 18.08) kirjutas, et riigipea ei ole tavakodanik. Tema tervis on riigile ja rahvale oluline.


Lepingu lubadused

Leping sisaldab lubadusi, mis on tõenäoliselt suunatud pensionäridele. Lubatakse tõsta tulumaksuvaba miinimum miinimumpalgani ja arendada eesti maksusüsteemi suurema diferentseerituse poole. Jääb mulje, nagu keegi peale Savisaare poleks tahtnud palkasid ja pensione tõsta. Tegelikult on neid tõstetud ja majanduskasvu teenuseks ongi nende järjekindel tõus tulevikus.

Leping ei nimeta rahaallikat ja lepinguosalised keelduvad vastamast, kuid leping vihjab ELilt saadavatele rahadele. Opositsioonipoliitikute arvates aetakse nii riik pankrotti.

SL Õhtulehe toimetaja Urmo Soonvald kirjutab (16.08), et „leping on üldsõnaline, ilma rahalise katteta. Allakirjutanud ise ei oska öelda, kust võetakse raha ideede elluviimiseks. Jutt on miljarditest kroonidest, rääkimata Eesti mainest.

Õiged otsused

Äripäeva juhtkirjas (18.08) nenditakse et Eesti on teinud aastast 1991 õigeid, tihti valusaid, kuid vajalikke otsusi, mis on viinud Eesti okupatsiooni vaesusest omariikluseni. Näiteks radikaalne rahareform tegi vanuritele haiget, sest nullis rublasäästud. Kuid juhtkirjas öeldakse, et kroon likvideeris ostutshekid, näotu valuutakaubanduse ja tõi rikkalikult kaupa lettidele. Nii rahvas kui välisinvestorid on usaldanud krooni ja eesti majandust. Õige oli ka astmelise tulumaksu kaotamine ja asendamine ühtlasega. Ühtlane ja sealjuures alanev tulumaks on taganud järjest suuremaid laekumisi. Samas lisatakse, et õiged olid erastamine ja kurss liberaalsele turumajandusele. Tekkis inflatsioon, kuid kasu- ja defitsiidimajanduse hinnaproportsioone polnud teistmoodi võimalik ületada. Täna tuleks olla ettevaatlik taasriigistamise nõudmisel, sellel on ebasoovitavad kõrvalmõjud ja välisinvestorite usalduse kaotus. Sissetulekud suurenevad, rahvas reisib üle maailma, millest varem ainult unistati.

Kärt Anvelt paneb punkti (EPL 19.08). Ta ütleb, et ajalugu kordub. Nõukogude impeeriumi lõpus asusid selle etteotsa isikud, kes ei olnud tuntud oma hiilgava mõistuse ja kogemuste poolest. Nad võimaldasid nomenklatuuril jagada ja valitseda. Kandidaat luges parteikaaslastele ette oma programmilise kõne ja vastas „headele küsimustele“. Kõik otsustati kinniste uste taga. Ladvikul oli üks eesmärk: püsida võimul ükskõik milliste meetoditega. Anvelt tsiteerib keeleteadlase Henno Rajandi omaaegset arvamust ENSV Ministrite Nõukogu esimehest Bruno Saulist: “Ta on täiesti fantastiline! Ilmne süntaktiline geenius! Kuidas ta sukeldub kõrvallausetesse – esimese, teise, kolmanda astme kõrvallause kaob juba silmist; mõtled – nüüd ta upub! Aga ei! Täiesti ootamatust kohast, sinu selja tagant, kerkib ta vupsti! jälle pinnale. Milline miimika ja milline naeratus!” Anvelt ütleb, et see kõlab kuidagi tuttavalt.


Edasi või tagasi

Isamaaliidu aseesimees Andres Herkel kirjutab Eesti Ekspressis (18.08): „Meil on saabunud majanduskasvu ja eurotoetuste pillava laialijagamise aeg. Jagajad on peamiselt need, kes kibedate reformide aegu vankrile pigem kaikaid kodaraisse loopisid, kui takka lükkasid. Kui suurtoetusi jagab peamiselt üks erakond, mille tippjuhid on pealegi sovetikommetest läbi imbunud, siis võib jagamisest kergesti saada sundparteistamise vahend. Riigi ehitamise asemel võtab järjest enam maad riigi ja võimu küüniline või lausa süüdimatu ümberjagamine. Veel küsimused: kas Eesti areneb Lääne või Ida kombel? On's meil kodaniku- või klanniühiskond? Nõukogude okupatsioon tõi meile vene mõjule vastuvõtliku subkultuuri kandjad. Valimistel eelistavad nad Savisaart ja pronkssõdur on nende pühakoda. Kui 15 aastat tagasi oleks mindud kodakondsuse nullvariandile, siis võiksime nüüd nendega koos SRÜ-s istuda. Paraku pole ma tähele pannud, et Eestis silmapaistval hulgal venekeelsete valijate hääli koguvad poliitikud püüaksid neid valijaid ka vaimselt Euroopasse tuua. Pigem vastupidi – nad eristavad ennast Euroopast. Nõukogude minevik on taas au sees. Mida ühtsem bütsantsipartei on, seda rohkem suudab ta Eesti edu untsu ajada. Lähiajal seisame tähtsate valikute ees. Paigalseis on juba piisavalt kaua kestnud. Nüüd on küsimus: kas Eesti läheb edasi või tagasi?”

Hea küsimus

Jah, see on hea küsimus, saatuslik Eesti tulevikule: kas minnakse edasi või tagasi? Väliseestlased, kes on aastakümneid Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud, jälgivad seda pingsalt. Aastal 1940 jäi Eesti areng pooleli. Loodame, et see ei kordu aastal 2007.

Koos sovetinostalgia tõusu ja endiste kommunistide eneseõigustamisega, on Eestis popiks väliseestlaste materdamine ja solvamine. Tavaliselt ei tunta meie tegevust ja kui tuntakse, siis väänatakse see sovetinostalgia teenistusse. Selles on osalt süüdi eesti meedia.

Väliseestlased loodavad, et eeltoodu on tõesti kõik „poliitine müra.” Nad loodavad, et Eesti Vabariik on ja jääb, et see elab edasi Läänes, NATOs ja Euroopa Liidus, kuigi varjukülgi on igal pool. Kuid mitte kunagi tagasi Venemaa rüpes.

Märkmed: