Eelmisel nädalal ilmus Eesti Ekspressis intervjuu endise Tallinna linnapea ja siseministri Jüri Mõisaga. Linnapeana ta midagi erilist teha ei suutnud, kuid sai kuulsaks sellega, et kutsus kõiki eestlasi Tallinna elama. Nüüd, seitse aastat hiljem, räägib ta ikka veel sama juttu ja ajakirjanik paistab sellest vaimustuses olevat.
Olen näinud üsna palju selliseid inimesi, kes ainult Tallinnas elada tahavad, kuid ei jaga nende mõtteviisi. Olen Tallinnast pärit, õppimise pärast läksin Tartusse ja hiljem asusin elama Valka. Kõik need linnad ja paljud teised, nii suuremad kui ka väiksemad, kõlbavad kellelegi elamiseks. Väike kodupaik võib nende inimeste jaoks muutuda maailma nabaks samamoodi nagu Tallinn Jüri Mõisa jaoks.
Ei tunne kaarti Jüri Mõis väidab, et maailmas arenevad need linnad, mis asuvad mere ääres ja kus on ülikool. Kuna Tartus ja ka mujal Lõuna-Eestis merd ei ole, siis pole sellel kandil tema arvates mingit perspektiivi. Peale Tallinna kõlbavat veel ainult Pärnu, kus elab Jüri Mõisa ema. Miks teised mereäärsed linnad, kuhu ka kolledzhid tekkinud või tekkimas, areneda ei või, seda ekslinnapea ei selgita.
Paistab, et Jüri Mõis on geograafias nõrk. Paksu rahakotiga mehena on ta kindlasti maailmas veidi ringi rännanud. Ometi pole ta märganud, et suur osa maailma pealinnadest ei asu mere ääres. Kus on näiteks Varssavi, Berliini, Budapesti, Viini, Praha, Pariisi või Moskva meri?
Vähemalt üks näide Euroopa ajaloost ju tõesti on, kus pealinn mere äärde üle viidi – Peeter Esimene ehitas Soome lahe soppi Peterburi ja tegi sellest Venemaa uue pealinna. Aga punased kartsid nii meeletult soomlasi, et viisid pealinna Moskvasse tagasi. Kes on Venemaal käinud, see teab, et vaatamata merele ja rohketele kõrgkoolidele ei suuda Peterburi tänapäeval Moskvaga enam võistelda, kuigi on suur ja ilus linn.
Tühja kohta ei jää Kui kõik eestlased koliksid Tallinna, kellele jääks siis ülejäänud Eestimaa? Küllap tahtjaid leiduks. Seda me juba nägime nõukogude ajal, kui võõrast rahvast ida poolt Eestisse vooris. Kui saaks, tuleksid nad nüüd ka. Ja mitte ainult nemad. Vabalt saada olevale tühjale maale rändaks rahvast ka kaugemalt.
Kuidas siis Suur-Tallinna selle eest kaitsta, et Eestimaa uued asukad ka sinna ei kipuks? Eeskuju võiks ju võtta Berliini müürist ja ehitada midagi niisugust merest Keilani, edasi Kohilasse, Kosele, Kehra ja jälle mereni välja.
Kas keegi suudab endale sellist Eestimaad ette kujutada? Kuigi Jüri Mõis halvustab regionaalpoliitikat, on riigi ülesanne ometi teha elu võimalikuks ja heaks kogu selle territooriumil.
Vastutustundetu jutt Jüri Mõis teeb siiski väikese möönduse. Osa eestlasi võiksid ka väljapoole Tallinna elama jääda. Kes ei taha saada järjele, võivad rahulikult Põlvas, Antslas või Vastseliinas edasi elada. Aga kes siis tahaks halvasti elada?
Jüri Mõisal võib olla õigus, et Eestis töötab avalikus sektoris liiga palju inimesi. Kuid paljude provintsilinnade hädaks on, et riik likvideerib seal ametnike töökohad ja tekitab need uuesti Tallinnas. Kuigi räägitakse, et arvuti abil võiks inimene töötada kus tahes, pannakse need arvutid millegipärast ikka Tallinna üles.
Jüri Mõisa arvates oleks avaliku sektori reform Tartu linnale hävitav. „Otse ja kaude on riigieelarve ja riigi poolt ümberjaotatava raha peal 70 protsenti Tartu töötajaskonnast. Teadlased, kohtunikud, arstid, riigiasutuste töötajad, neid teenindav personal.” Tundub, et Jüri Mõis peab neid kõiki muidusööjateks (kui nad just ei elaks Tallinnas).
Endise siseministrina, kelle haldusalasse kuulus ka regionaalpoliitika, ajab Jüri Mõis vastutustundetut juttu. Võib-olla mõni võtabki teda tõsiselt? Niigi on Eesti elu Tallinna poole kaldu.
Külm jahutab Midagi head on Jüri Mõisal siiski öelda ka kogu Eesti kohta. Tema arvates elab külma ilma peal maakera eliit. Seega peab ta Eesti kliimat arengule kasulikuks.
Nii ei jäägi meil muud teha, kui talve oodata. Ehk jahutab saabuv külm ka ekslinnapea kuuma pead.
