Kas Eesti IT-Tiiger on väsiv kiskja või päikese käes pundunud kummiloom? DELFI
Arvamus 22 Aug 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Aivar Kivisiv
www.DELFI.ee

Tõde on ilmselt kusagil nende kahe väite vahel. Kindel on, et näilisus poliitikas omab otsest mõju majandusele ja armastatud IT-Tiigrile.

Kui 1990. aastatel nuputasid poliitikud, kuidas olla valijatele usutav, siis viimasel viiel aastal üritatakse näida valijale usutav. Sama käib ka majanduse kohta. Liberaalne vaba konkurentsiga majandussüsteem on asendunud näilise liberaalsusega.

1990ndate aastate lõpp oli ilmselt kõige vabama konkurentsiga ajastu Eesti majanduses. Loomulikult esines riigihangetes suunatust, korruptsiooni ja korporatiivsust, kuid see ei olnud muutunud süsteemseks.

Millenniumi vahetus tõi aga kaasa olulised muutused. Muutuste algatajaks võib pidada tollast keskonnaministrit Heiki Kranichi. Tema tõi ministeeriumi raha jaotamisse läbi riigihangete uue põhimõtte: „Kui sa ei kuulu perekonda, siis unusta ära“.

Lihtsustatult: kui sa ei kuulunud Reformierakonnaga seotud inimeste ringi, siis lõpetati sinu ettevõttega leping otsitud põhjusel enne tähtaega ja uue hanke võitis see, kes vaja. Kui väljavalitu oli nõrguke ja tema eelistamine olnuks silmnähtavalt korruptsioonimaiguline, kuulutati hange ebaõnnestunuks ning algatati uus.

Muidugi võidi vahepeal ka otsida uus favoriit või mõne varasema osalejaga teha diil parteikassat toetada. Süsteem oli üles ehitatud väga professionaalselt ja neid tegusid tõestada on väga raske. Siinkohal kirjeldan süsteemi, mitte ei esita kellelegi süüdistusi.

Pärast keskkonnaministeeriumi eksperimenti hakkas Reformierakond rakendama oma kogemusi teisteski oma halduses ministeeriumides. Reformeritel oli õpilasi, kellest innukamad olid populistidest pragmaatikud Res Publicast. Isamaaliit ja Mõõdukad, kui arvata välja mõned sõpruskonnad nende erakondade sees, seda süsteemi üle ei võtnud. Pigem kardeti korruptsioonisüüdistusi ja ei juletud oma inimestega seotud ettevõtteid konkursil võitjaks kuulutada.

2000. aastate keskel jõudis süsteemne JOKK rahade suunamine suurematesse omavalitsustesse. Muutus ka erakondade suhtumine. Mõõdukatest said sotsiaaldemokraadid ja vahepealsed arengud liikmeskonnas muutsid suhtumise pragmaatilisemaks. Isamaaliidu ühinemine Res Publicaga kustutas uues erakonnas vaikselt, kuid kindlalt idealistide hääled. Tänaseks on see katk jõudnud ka väiksematesse omavalitsustesse, tõsi, võibolla mitte nii selgepiiriliselt parteilisena.

Võib küsida, mis on sellel kõigel seost vaba konkurentsiga? See puudutab ju suhteliselt väikest osa ettevõtlusest. Õige jätkusuutlik ettevõte ei ripu riigitissi küljes, vaid möllab vabaturu lainetel. Riigihangete suunatus ei tähenda veel üldist vabaturu puudumist.

Siin näilisus peitubki. Suunatud pakkumisi võitvatel ettevõtetel on laiemal turul konkurentsieelis. Neil on kergemalt teenitud raha, millega on võimalik konkurente oma sektoris turult välja süüa. Neil on teatav kuvandi eelis, kui nad on piisavalt teostanud riigi või suuremate omavalitsustega seotud projekte. Sellise nähtuse nimi on turumoonutus.

Kuidas mõjutab süsteemne korporatiivsus Eesti infotehnoloogia sektorit ja riiki tervikuna?

Esiteks ei saa paljud perspektiivikad IT-ettevõtted piisavalt väljakutseid oma teadmiste rakendamiseks. Nad peavad tihti tegelema teemadega, mis on kaugelt alla nende sisuliste võimete. Lisaks napib neil pidevalt raha vajalike arenduste tegemiseks. Kõik see pärsib ettevõttete jõudmist rahvusvahelisele turule.

Viimasel ajal saab aina tihemini lugeda ajakirjandusest streikivatest infosüsteemidest. Paljud neist juhtumitest ei jõua kunagi ajakirjandusse. Ainult üks näide. 2007. aastal kukkusime oma partneritega välja ühelt riikliku infosüsteemi riigihankelt, põhjuseks Maksuameti vigane infosüsteem. Tegemist oli labase süsteemianalüüsi veaga ja ebapädeva testimisega. Nimelt luges infosüsteem maksevõlgnevuse päevadeks kõik päevad, mis jäid deklareerimise ja reaalse maksmise vahele, kuigi maksed olid sooritatud tähtaegselt. Protestimisest ei olnud mingit kasu. Maksuameti keskastme ametnikud tagusid nagu rauda: infosüseem arvutab ja ei saa eksida. Tulemus oli hankemenetluses mittekvalifitseerumine ja 55 000 krooni tagatisraha kaotus.

Viimase aja kõige drastilisem näide on digiretsepti süsteem, mille kehva töötamise põhjendused olid absurdsed, aga süsteemi hooldusraha 700 000 krooni kuus. Mida rohkem teema avanes, seda selgemaks sai, et tegemist on kas eheda lollusega või rahaveskiga eelnevalt kirjeldatud põhimõtete alusel.

Meil on hea internetiühenduste taristu ja kindlasti Euroopa keskmisest haritum kasutajaskond. Meie riiklikud infosüsteemid pole lootusetult kehvad, aga nad võiksid olla palju paremad ja Eesti riigi prestiiz IT-valdkonnas veelgi kõrgem. Eesti majanduse tulevik võiks olla seotud teadmismahuka tootmise ja nende toodede ekspordiga. Oleme kaotanud aega ja tänasel hetkel ka juba raha, mis oleks võinud laekuda riigieelarvesse ekspordituludelt.

Kui meil oleks viimased kümme aastat toiminud tõesti liberaalne vaba konkurentsiga majanduskeskkond, siis ei peaks täna arutlema küsimuse üle, kas IT-Tiiger on väsiv kiskja või täispuhutud kummiloom. Me arutaksime, kas tiigri karv ikka läigib korralikult, või vajaks see natuke kammimist või väheke vitamiini.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus