Eesti Elu
Kas ajalehtede valged esiküljed olid hüsteeria või õigustatud protest?
Eestlased Eestis 14 May 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Märtsi keskel ilmusid Eesti tähtsamad päevalehed valgete esilehekülgedega. Postimees, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Eesti Ekspress ja Maaleht soovisid protesteerida justiitsminister Rein Langi seaduseelnõu vastu, mis mitmete ajakirjanike arvates ei olnud kooskõlas pressivabadusega. Eriti kritiseeriti uue seaduse allikakaitse punkte. Protesti organiseerinud peatoimetajad pöördusid abi saamiseks rahvusvaheliste ajakirjandusorganisatsioonide poole. Saksamaalgi avaldasid mitmed väljaanded Eesti uut pressiseadust puududavaid artikleid. Telekanal ZDF intervjueeris saates „Täna Euroopas“ mh Postimehe peatoimetajat Merit Koplit.

Ainukese väljaandena pooldas Justiitsministeeriumi uut seaduseelnõu kultuurileht Sirp. Peatoimetaja Kaarel Tarand kritiseeris oma artiklis teravalt neid, kes olid avaldanud protesti Rein Langi eelnõu vastu.

Ka president Toomas Hendrik Ilves leidis, et eestlaste pöördumine rahvusvaheliste ajakirjandusorganisatsioonide poole on olnud enneaegne, sest tegemist on ikkagi seaduseelnõuga, millele on võimalik esitada parandusettepanekuid.

Kas ajalehtede protest oli enneaegne hüsteeria või hädavajalik samm? Pöördusin selle küsimusega institutsiooni poole, kus projekt valmis. Minu küsimustele vastas Justiitsministeeriumi nõunik Sandra Mikli, kes oli kaastegev kõnealuse eelnõu väljatöötamisel.

Uus allikakaitseseadus tekitas Eestis suurema emotsioonide tormi. Tavainimene ei saanud aru, mis lahti. Ka välismaal, mh Saksamaal avaldati lugusid, et Eestis ei toimi pressivabadus. Kas uuest seadusest saadi valesti aru või oli justiitsministeeriumil tõepoolest kavatsus suukorvistada ajakirjanikke?

Ka meie jaoks oli tekkinud reaktsioon üllatav, sest eelnõu vastu astusid need inimesed, kelle kaitseks me selle koostasime – ajakirjanikud. Tänaseks on esialgne negatiivsus siiski vaibunud ning võib öelda, et sellise esmareaktsiooni peamiseks põhjuseks oli tõepoolest asjaolu, et ajakirjanikud tõlgendasid eelnõu eesmärke valesti.

Põhjus, miks justiitsministeerium allikakaitse eelnõu välja töötas, seisneb selles, et soovime anda allikakaitsele Eesti õiguskorras selge õigusliku aluse. Praegu on allikakaitse Eesti õiguses reguleeritud ühe paragrahviga ringhäälinguseaduses, mis laieneb ainult raadio- ja telejaamade tegevusele. Kuid ka nende sätete järgi on ringhäälinguorganisatsioonid kohustatud kohtu nõudmisel esitama kogu nende tegevuses neile teatavaks saanud teabe, sealhulgas ka ajakirjanduslikud allikad. Ja seda nii tsiviil-, haldus- kui kriminaalkohtumenetluses, mis meie arvates on liiga lai võimalus allikakaitset murda. Oleme veendunud, et riik saab sundida ajakirjanikku tunnistama oma allikate kohta ainult raskete kriminaalkuritegude lahendamise eesmärgil.

Eesti kriminaalmenetluse seadustikus ei ole praegu sõnagi ajakirjanike õigusest keelduda tunnistusi andmast. Küll on aga selles vastavad sätted advokaatide, apteekrite, arstide ja vaimulike kohta. Sellist õigusselgusetut olukorda soovimegi eelnõuga muuta, sätestades selged seaduslikud alused allikate kaitseks nii materiaal- kui ka menetlusõiguses, nagu seda näevad ette ka Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid.

Välismaalgi elades oleme märganud, et justiitsministri suhe meediatöötajatega pole harmooniline. Samasuguseid rünnakuid võeti ette ka kunagise kultuuriministri Raivo Palmaru vastu. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et küsimus ei ole ratsionaalses dialoogis täiskasvanud inimeste vahel, vaid lasteaiamängudes, isegi isiklikus kättemaksus. Miks ei salli ajakirjanikud Rein Langi? Kas meediarünnakud justiitsministri aadressil on õigustatud?

Seda, kuidas ajakirjanikud kellessegi suhtuvad, tuleks küsida nende endi käest – seda ei saa justiitsministeerium kommenteerida. Mis aga puutub kõnealusesse eelnõusse, siis, nagu öeldud, tekitas antud juhul negatiivse suhtumise eelkõige see, et ajakirjanikud mõistsid eelnõu eesmärke vääriti. Tänaseks on esialgne negatiivsus rahunenud ning eelnõu üle käivad sisulised arutelud õiguskomisjoni töögrupis, millest võtavad osa nii justiitsminister kui ka meediaesindajad.

Eesti võttis taasiseseisvudes eeskuju Saksamaa seadusandlustest. Teatavasti on siin olemas laiahaardeline ja täpne pressiseadus. Kas Eesti jaoks uut meediaseadust arendades piiluti ka sakslaste paragrahvideraamatusse?

Eelnõu koostamise käigus analüüsisime 10 võrdlusriiki, sh ka Saksa seadusi. Täpsemalt uurisime Berliini liidumaa pressiseadust ning Saksa kriminaalmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustikke.

Saksamaal on peale 1962. a. toimunud Der Spiegel’i skandaali, mille käigus laskis kunagine kaitseminister Franz Josef Strauss (CSU) otsida läbi ajakirja toimetuse ruumid ja vahistada peatoimetaja Rudolf Augsteini, arendatud pressiseadust edasi. Praegune Goethe-instituudi president Jutta Limbach, kes töötas aastaid Liidupõhiseaduskohtu esimehena, tõi samuti esile pressivabaduse, kuid ka allikakaitse vajaduse tähtsuse, sest muidu pole üldse võimalik tuua esile ühiskonna ebakohti. Saksamaal ei või teatavasti kuulata pealt ajakirjanike telefonikõnesid, rääkimata sellest, et toimetuse ruumid otsitaks läbi või meediatöötajaid kohustataks avaldama oma informantide nimesid. Seaduse kaitsest hoolimata otsis politsei ühenduses nn Cicero skandaaliga 2005. a. sügisel läbi poliitilise ajakirja toimetuse hoone, samuti ühe nende autori korteri, võttes sealt kaasa arvutid. Peatoimetaja dr. Wolfram Weimer kaebas Liidupõhiseaduskohtusse ja sai seal õiguse. Nüüd kavatseb Saksamaa aktuaalne justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger (FDP) informadikaitset veelgi tugevdada.

Kas kampaania „valged esiküljed“ andis soovitud tulemusi? Või oli see lihtsalt hüsteeria?

Raske on anda hinnangut, kas tegu oli „hüsteeriaga“ või mitte, kuid kindlasti oli meie jaoks selline lähenemine väga üllatav. Oleksime aru saanud, kui eelnõu vastu oleks negatiivselt sõna võtnud näiteks prokurörid või kohtunikud, kelle tegevusvabadust see eelnõu tegelikult piirab, kuid ajakirjanike poolt oli selline suhtumine ootamatu.

Samas tuleb muidugi rõhutada, et sugugi mitte kõik ajakirjanikud ei ühinenud oma kolleegide arvamusega, kes ajaleheveerud tühjaks otsustasid jätta. Näiteks avaldas Sirp tühja esilehe kirjaga „Teile on valetatud!“ hoopis eelnõu kaitseks (vt veebiversiooni http://www.sirp.ee/?issue=3292....

Tühjadest lehekülgedest ja saadetud kirjadest on olulisem siiski see, et tänaseks on nii seadusandjad kui ka ajakirjanikud istunud ühise laua taha ning alustanud sisulist dialoogi eelnõuga seotud küsimuste üle.

Isiklike kogemuste põhjal võin öelda, et mitmed Eesti ajakirjanikud suhtlevad omavahel ebaadekvaatses keeles. Mind ennast on üks tuntud raadioajakirjanik pommitanud aastaid mitte ainult ebatsensuurses keeles kirjutatud kirjadega, vaid loopinud e-ringkirjadega minu suunas põhjendamatuid süüdistusi. Nagu aru saan, võiksin selle inimese vastutusele võtta ainult tsiviilhagi kaudu. Kuidas on uue seadusega, kas see reguleerib selliseid juhtumeid ehk kas ja kuidas karistatakse sellist ajakirjanikku?

Selliste olukordade ärahoidmisele, kus inimesele tekitatakse mittevaralist kahju näiteks tema hea nime mustamisega (olgu siis ajakirjanduse vahendusel või muul viisil), on eelnõus eraldi mõeldud. Võttes mh aluseks Saksamaa asjakohase kohtupraktika, soovime tuua eesti õigusesse nn tõrjuva kahjuhüvitamise põhimõtte.

Täna saavad Eesti kohtud mittevaralise kahju hüvitise määramisel lähtuda vaid sellest, et taastada tuleb kahju tekkimise eelne olukord. Nii on lihtsa inimese au ja väärikuse hinnaks kujunenud Eestis parimal juhul summa, mis jääb vahemikku ühest paari tuhande kroonini (avaliku elu tegelaste puhul võib hüvitis ulatuda paarikümne tuhande kroonini). Halvimal juhul jääb hüvitis aga sootuks määramata, kuna inimene ei suuda mittevaralise kahju tekkimist kohtule tõestada.

See olukord paraneb seadusemuudatuste jõustudes kindlasti, kuna kohtutel tekib võimalus määrata tõrjuvat kahjuhüvitist, mille eesmärk on tagada, et mittevaralise kahju tekitajal ei oleks huvi sellist kahju taas tekitada.

Kehtiva õiguse ja eelnõu erinevust on kõige lihtsam selgitada näite varal. Oletame, et üks restoraniomanik on levitanud konkurendi kohta laimu ja öelnud, et konkurent pakub halvaks läinud toitu ja paljud külastajad on saanud sealt toidumürgituse. Praegu saab sellise laimu osaks langenud restoranipidaja pöörduda küll kohtu poole, kuid esiteks on tal pea võimatu tõendada, et laim on tema äri kahjustanud ning teiseks ei saa kohus ka vajalike tõendite puhul kuigi suurt kahjuhüvitist määrata. See tähendab aga, et laimu levitajal on oma äri huvides kasulik mustamist jätkata, kuna see toob tema restorani rohkem kliente. Eelnõu kohaselt on mittevaralise kahju tekitamist esiteks kohtus kergem tõestada. Teiseks saab kohus võtta arvesse laimaja majanduslikku seisundit ning huvi laimutegevust jätkata ning määrata kahjuhüvitise, mis sunnib teda edasisest laimukampaaniast loobuma.

Täpselt sama olukord kehtib juhul kui ajakirjanik on avaldanud kellegi kohta pahatahtlikult valeinfot. Siinjuures peab siiski märkima, et eelnõu kohaselt ei saa tõrjuvat kahjuhüvitist välja mõista juhul, kui kohtu hinnangul oli valeinfot sisaldav kirjutis või saatelõik tehtud avalikes huvides.

Kas uus pressiseadus reguleerib ka blogipidajate tegevust?

Eelnõuga sätestatakse, et allikakaitseõigus laieneb kõikidele ajakirjanduslikul eesmärgil infot töötlevatele isikutele, kes edastavad avalikkuse jaoks olulist infot. Seega juhul, kui blogipidajad edastavad avalikkuse jaoks tähtsat informatsiooni, laieneb allikakaitse õigus neilegi. Kui tegemist on ebaolulise või suisa valeinfoga, siis ei ole neil ka õigust allikakaitsele. Seda, kas edastatud teave on avalikkuse jaoks oluline või mitte, otsustab igal konkreetsel juhul kohus.

Mis puutub aga võlaõigusseaduse muudatustesse, siis need ei ole seotud vaid ajakirjandusega. Võimalus nõuda tõrjuvat kahjuhüvitist kehtib igasuguse mittevaralise kahju puhul – sh ka blogipidajate tekitatud mittevaralise kahju.

Mida Te ise arvate Eesti ajakirjanduse kvaliteedist? Ehk kas Eesti ajakirjanikud on piisavalt koolitatud, piisavalt informeeritud ja piisavalt asjasse süvenenud? Kui lugeda anonüümseid kommentaare, siis jääb mulje, et Eestis pole mitmed meediatöötajad võimelised lugejat informeerima nii, et ta saaks loetust aru.

Mina ei ole kindlasti õige inimene ajakirjanduse kvaliteedile hinnangut andma. Selle küsimuse võiks esitada näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõududele, Avaliku Sõna Nõukogule või Eesti Ajalehtede Liidule.

Sandra Mikli on õppinud õigusteadust nii Tartu Ülikoolis kui Università degli Studi di Genovas (Itaalia). Magistrikraadi sai ta Tartu Ülikoolist. Peale õpinguid asus ta tööle justiitsministeeriumi nõunikuna.

Proua Mikli on täielik keeletalent. Peale emakeele räägib ta hästi inglise, itaalia ja prantsuse keelt ning saab aru saksa, vene ja hispaania keelest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus