Meie koduses elus on taas tasakaalutus. Vanamees on tabanud, et ehk ongi kevad, pärast määratult pikka külma, kipub õue kepsutama, vanamoor aga kahtlustab, et sindrinahk läheb vaid nooremaid piiluma, kellede hilbud peegeldavad vaid tulevaid soojemaid päevi.

Süüdi mõlemad, aga kesse otsust langetab. Abielukohtus on Kertu alati valitsenud karmi käega, eks ta viimse päevani nii ka jääbki. Ei ta eales ole olnud armukade, teades, et minusugust nässi keegi teine ei soovikski. Vist. Mine tea. Kuid kahtluseid on tal palju, eriti kui sean pärast jubagi hõredate kammimist veelkord juukseid korda, enne maailmauudistamist.

Nii ongi, et meil on õues karmomeeter. Mette kraadiklaas, vaid mingi pulk, mis lubab ainult vihmasel ja külmal päeval ambulatoorseid pingutusi ettevõtma. Ning Kertu haukasilm valvab seda täpselt.

Ei urise, eriti, pole põhjust, aga mäletan päevi, kus noored iludused ikka tegid kindlaks, et nende naba poleks näha. Viisakasse seelikusse mähitunult polnud neil ka võimalusi peibutada ei omavanuseid ega neid võimalikke vastikuid vanamehi. Kuid tänapäeval pole seelikutki, püksid on pintsliga reitele maalitud, ja häbematu irvitus on osa kogust sellest mängust. Nii, et mida vanur kes kaua kuival olnud, teebki? Ikka vaatab.

Seda aga saab ainult üksi olles teha. Mitte, et Kertust suuremat liikujat enam oleks, isegi kirik enam teda ei tõmba. Kuid ei väe ega jõuga ei saa teda jalutama tervise nimel.

Ehk ongi see nii, et tervis on oma teha. Kui ma ei käiks soojematel päevadel enese huvides liikumas ja pool-alasti noori daame salaja (ikka nii) kõõrdsi vahtimas, siis oleks ma vist juba Liiva-Hannesega pikemat aega jutul.

Kuna aga karmomeeter asendas reipa teate, et lähen pisut jalutama, ei tervita kuidagi soojemaid päevi. Karta on, et polaarkülmus on tulevikus.

Kuid optimistlikult, kaua Kertu ikka vastu peab?

Teie
VOLLI

Märkmed: