Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Veel leidub mäletajaid
Arvamus 11 Jun 2010 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kalendris jõuab jälle kätte see kuupäev, mida mäletada ei taha, aga ära unetada ei tohi. Mõned päevad on nisukesed. Kirjutada nendest kah ei taha, aga kirjutamata jätta kudagi ei saa. Inime on küll sedasi loodud, et alva unetab ära ja ea jätab meelde, aga mõnel päeval tehasse nii palju kurja, et kui ära unetad, siis jusku oled ise kah kurjategija. See neljakümne esimese aasta küüditamine oli nisuke sündmus, mis ennast unetada ei lase. Oleks veel teiste käest kuuldud, siis ehk laseks kudagi meelest ära minna, aga kui oled asju oma silmaga näind, siis tead, et sind on mäletajaks määratud.

Et mida ma siis mäletan? Noh, seda, et eitsin õhta magama nigu õige inime, aga ommuk tõi nisukesi uudiseid, et järgmiseks õhtaks olin mõttes püsti mõrtsuk valmis. Naabritalu oli tühi, ei inimese ingegi enam järel, ainult elajad laudas ammusid ja uted määgisid, sead ruigasid tühja molli ääres. Krants ulus kui meeletu ja otsis pererahvast taga. Poisikeseohtu perepoeg oli öösi ehale läind ja tuli alles vasta ommukut kodu, tema jäi selle moega järele, aga mitte kauaks. Nigu sakslased tulid, nii ta nendega koos sõtta litsus ja poole aasta pärast toodi tema surmasõnum kah külasse kohale. Üks korralik eesti talupere nigu pühiti maamuna pealt ära. Ei old äraviidute ulgas kah ühtegi tagasitulijat.

Nisukesi sündmusi peab juba selle pärast mäletama, et need rikuvad inimese inge ära, teevad rahumeelsest taluinimesest metsalise. Kui meie Kataga kahekesi naabritallu läksime ja nende maa peal elava popsieide käest kuulsime, mis öösi oli juhtund, siis ma esiotsa ei mõist ültse mõtelda, peakolu tõrkus kõike seda vasta võtmast, mis me oma silmaga nägime ja kõrvaga kuulsime. Kata läks popsieidega loomi talitama, mina vahtisin noore perepoja vananend näkku ja käisin nigu kuutõbine võõra õue pääl ringi. Ja siis mul tuli irmus tahtmine inimest tappa, vai mõnd tõbrast, kel inimese nägu peas, aga elaja süda rinnus. Ma jusku akkasin iseennast pelgama. Tuli meelde, kudas iga kord enne jõule pidin külast seatapjat otsima, ise ma selle tööga toime ei tuld. Jahti pidada kah mulle ei meeldind, ei raatsind ühtegi looma ega lindu lasta. Aga nüüd kibelesid käed vene vintpüssi järgi, millega isa vabaduse sõjast kodu tuli.

Ja ega enam pikka pidu oldki. Kaks suvekest sai kudagi läbi veetud, aga kolmandal tuli minna. Läksime Kustaga mõlemad Sinimägedesse ja kudas siis edesi läks, seda te juba teate kõik. Tühjaks jäid ka meie mõlema talud, aga meie saime siiski lääne poole peale. Näguripäevi saime näha mõlemad, aga inged jäid sisse ja pered said lõpuks kokku, kuigi lapsed tuli võeral maal ja võera keele peal ülesse kasvatada.

Eks mäletagem, kuni on mäletajaid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus