Karla kalendrisaba: Vananaistesuvi
Meelejahutus 17 Oct 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Päike käib juba madalamalt ja õhtad on pikemad kui enne, siis on aega mõtelda ja omaette arutada neid ilma asju. See imelik aastaaeg on akkamas ja mõnel pool juba ehk akandki, mis on omamoodu peris ilus. See on siis, kui sügise on juba käes ja öökülmad on juba loodust näpistamas käind, aga äkki näitab päike veel korraks oma võimu ja ilmad lähevad soojaks. On sügise küll, aga jusku suvi samal ajal.

No rahvasuu on alati old nisuke, et kui miski pole õieti üks ega teine, siis peab ta olema kolmas ja sellele kolmandale pannasse nimi. Eestimaal kutsuti seda aega vananaistesuveks, aga siin mandril on ta indiaani suvi. Uvitav, millest nisukesed nimed ja millest nisuke vahe. No meil indiaanlasi ei old, see on selge. Aga kas siin vanu naisi kah ei ole? Ärman ütles, et poliitilise korrektsuse kohaselt ei ole jah, et naisi on ainult kahte sorti: noored ja nooremad. Kata käest ma parem ei küsigi, seda takistab juba tervisoidlik korrektsus. Minu vana kolu ei kannata enam tainarulliga antud obadusi välja ja Kataga on nii, et mida rohkem ta selg küüru vajub, seda valusamaks läheb käsi. Ja mina ei saa enam küllalt kiiresti eest ära kõngata.

Olgu nende kanatskitega kuda on, las nad rehkendavad ise oma indiaanlaste värki, aga sellest eesti nimetusest ma vist saan ikka aru küll. Naisterahvas on ju määratud ilus olema ja noorest peast ta arilikult on kah. Üks muidugi rohkem kui teine, aga ilusad on nad kõik. Kes on minusuguse äti ikka jõud, see saab sellest eriti ästi aru. Aga eks see ilu kao aegapidi nigu kõik kaob, ükskord varisevad kõik õielehed ja varred vajuvad longu. See on muidugid looduse seadus, aga naisterahvas on nii kange, et akkab igale seadusele vasta, olgu see looduse vai inimeste tehtud. Eks me kõik ole näind, kuda nii mõnigi undrukukandja puhkeb enne lõplikku närtsimist nii uhkelt õitsele, et annab leeriplikadele silmad ette ja on ültse nisukese olemisega nigu oleks paradiisiaeda õunavargile minemas. Mõni ehk lähebki.

Need minuealised ätikesed ja mutikesed on kõik selle vananaistesuvega miski vinkli alt ühte moodi. No selles mõttes, et meie pole kah õieti üks ega teine. Pole enam eestlased ega ole veel kanadalased. Oleme miski kolmas ja õiget nime pole sellele kolmandale keski mõist anda. Väliseestlane on õige mõiste küll, aga selle alla mahuvad need meie järeltulijad kah, kes siin sündind ja kasvand; ja need, kes iljem tulid, kui Eestimaa jälle vabaks sai vai saama akkas.

Olgu meil nime vai mitte, aga nii nigu vananaistesuves on nii suve kui sügiset, nii on ka meis nii eestlast kui kanadalast ja lausa äbi ei ole me teind kummalegi rahvusele. Ja just see esimene lööb veel korraks uhkelt õitsele. Õitseb nii, et varjutab vahel nooremad, kes alles esimeses õitsengus. Me teame, et närtsimiseni pole enam palju maad, kuid kuni õitsemine kestab, nähku selle sära kõik, kes näha tahavad.

Andku Taevaisa meile ead pikka vananaistesuve!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus