Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Vanaisa uur
Meelejahutus 05 Mar 2010 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Siin maal on nisuke komme, et kui üks kõva töömees paiukile läheb ja pensist elama akkab, siis peremees kingib talle kultse kella. Selle kombe üle on omajagu nalja tehtud, et mis mehele sest kellast siis kinkida, kui talle kellaaeg enam suurt miskit ei loe. Pole vaja vabrikuvilet kuulata ega kontrollida, kuskohas seier seisab, et pussi peale iljaks ei jääks.

Aga eks igal asjal ole kaks külge. Vanast peast on vahel peris ea tugitoolis istuda ja vahtida, kuda kella sihverplaat aegamööda oma olemist muudab. Noorest peast pold muud kui üks igavene litsumine ja leekimine nigu oleks alati kuskil tulekahi lahti ja just sind kustutajaks vaja, ei old siis aega kella kaeda ega uuri uurida. Nüüd vaatad ja mõtled, et näe, just praegu tõmmatasse Toronto raatuse ees Eesti lipp vardasse. Või lõpevad need lümpjamängud, kus Kiku Eesti riigile ainukese medali, kuldaväärt õbeda välja võitles. Endal pole muud kui loe neid asju lehest või kiika hinternetist, kui oskad õige nupu peale vajutada.

Vanaaegset seinakella mäletavad minuaegsed küll. Nisukest, mis koos kettide ja pommidega kattis poolt seina, iga tunni tagast ragisema akkas ja ragina vahele õige arvu pauke lõi. Nisuke kell oli iga korraliku pere seina peal. Ega seda keski ei vahtind. Pold vaja, sest peremees-perenaine ärkasid niikuinii õigel ajal ja päevane töö oli nii kibe, et kellaajal pold miskit tähtsust. Aga ta pidi seal seisma ja rahuliku tiksumisega endast märku andma. Ja kui keski unustas teda kord päevas pommidest sikutada, siis jäi solvunult vait ega köhind ka mitte.

Uuriga oli teine lugu. Seda igamehel pold. Kel oli, see pidi olema auväärt peremehe seisuses. Kella koht oli vestitaskus ja et ta ära ei kaoks, selleks oli tal õbedane kett küljes. See käis uhkes kaares üle kumera vatsa ja kui kell ketiga taskust välja tõmmati, siis mitte selleks, et õiget aega teada saada, vaid et teistele väärikalt märku anda, kellega tegemist.

Mulle tuli see kõik sellepärast meelde, et keski kinkis mulle vanaaegse uuri, mida omal ajal kandis mu kunagine kompanii ülem. Nisukene aruldane kingitus paneb vanad ajad inges elama. Keerasin kella üles ja seierid akkasid tiksuma nigu oleks kompül ise kah veel elus.

Uur pold siiski peris vanaaegne, tal olid juba kuupäevad kah külles. Muigasin ja otsustasin olla kah moodne inime. Ei vaadandki kella, kaesin oopis kalendrit. Imestasin, et veebruar juba läbi, aga õiget lund pole tuldki. Samas kuulutas hinternett, et Venemaal Lumi juba läind. Omal ajal lõõpisime komude arvel, et stalinliku konstitutsijooni päike oli nii palav, et sulatas eesti talumehe laualt või ja seapeki ära. Nüüd on putinlik päike samasugune – nigu pale Peterburi poole pööras, nii Lumi läks. Mõned asjad siin ilmas ei muutu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus