Noh, nüüd on siis eesti rahvale uus president valitud ja saab natukeseks ajaks rahu, pole äkki enam kedagi sõimata. Kaotaja sõimamisel pole suurt mõtet ja võitjat sõimama akata nii ruttu ei sobi, kuigi mõned on seda juba ikka üritand kah. Suurem jagu vastaseid istub vakka ja teritab ambaid eas lootuses, et küll aeg ja elu varsti uue kondi nina alla viskavad, mida saab järama akata.

Poliitikud poliitikuteks, neist olen ma alati sama vähe lugu pidand kui nemad minust. Las nemad jagavad kõrgeid kohti ja mina tuhnin oma kalendrisaba, igal lollil oma lõbu ja igal lõbul oma loll. Aga nüüd on mul oopis ajaloolastega asjad sassi läind, vähemalt mõnega, kes ennast ajaloolaseks nimetama on akand. Mõni päeva enne neid suuri valimisi leidsin hinternetist loo, mille on kirjutand Veispaku Teet. Ajaloolase nime all see mees esineb, aga ei leia mina ta jutust aega ega lugu, ei saba ega sarvi.

Vata see presidendi valimine langes ju peaaegu kokku selle päevaga, mil Joosepi väed jälle Talina ära võtsid ja mida meie siiamaani vallutamiseks olime kutsund. See vallutamata jäänd elunatuke peenikese niidiga kaelas, sai siis plehku pandud sellelt maalt, mida ikka omaks olime pidand, sest mida sa selle oma maaga teed, kui sul teda rahulikult arida ei lasta. No ja nii me siia võõrale maale pidama oleme jäänd, uued narmasjuured alla kasvatand ja katki rebida ei jaksa neidki enam.

Nojah, eakene küll, aga nüüd see ajaloolasest Teedu-poja ütleb selge äälega, et venelased ei vallutand kedagi, nemad oopis vabastasid, sest vallutajad olid saksmannid neljakümne esimesel aastal. Sakslane vallutas ja venelane vabastas ja kes sellele vasta vaidleb, see tahab ajalugu oma mustri perra ümber teha. Ja vata sääl meil see konhvlikt tulebki. Meie ei saagi asju ühte moodi näha, sest tema on ajaloolane, aga mina olen ajalugu. Mida tema raamatutest on välja tuhnind, seda olen mina ise läbi eland ja sellepärast on minul nendest asjadest teine ja selgem pilt.

Vata kui neid tiktaaturisi kuulata, siis meil pole kunagi vallutajaid oldki, ainult vabastajad. Venelane oli esimene, kes meid neljakümnendal aastal vabadusest vabastas, siis tulid Itleri mehed ja vabastasid uute vabastajate käest. Tegelikult neil poldki muud teha kui sisse marssida ja aakristiga lipp üles tõmmata, meie omad metsavennad olid vabastamise töö juba ära teind. No ja siis tuli Iivan tagasi ja muidugi vabastas jälle, nigu Teeduke nii ilusti ütleb. Aga ma tahaks Teedu käest küsida, mis ühessakümne esimesel aastal juhtus. Kui meie maa juba neljakümne neljandast aastast vaba oli, milleks meile siis jälle uut vabadust vaja läks? Aga ma kardan, et Teet ei vasta. Võib arvata, et ärra ajaloolane sel päeval ajalootunnist puudus.

Märkmed: