Nüüd on nad siis käes, need jõulud. Nendel, kes veel uulitsal käivad ja poodisi pidi kolavad, on nad ammuilma käes ja need on jõuludest juba tüdind, sest kõik vaateaknad on kirevalt ära ehitud nigu mustlase obesed ja igast ääletorust tuleb ästi vali tsingelpell. Minul seda muret ei ole. Televusseri keeran kinni ja Kataga kahekesi mekime jõuluõhtal verivorsti ja vennaihu. Pole kedagi teist. Lapsed suured ja kaugele kolind, neil oma elu elada.

Kiriku oleks taht minna küll, see komme on mulle alati meelt mööda old. Eks seda evangeelijummi võiks ju ise kah lugeda ja see ongi aastatega pea pähe kulund, aga kui kirikus suured tuled ära kustutatasse ja õpetaja küünlavalgel loeb, siis on ta kudagi teistmoodu. Ei tea, miks. Vist sellepärast, et nii palju rahvast koos ja kõik kuulavad vagusi nigu lapsed muinasjuttu enne uinumist. Aga pole kedagi, kes meid sinna viiks. Kusta ja Viiu nohisevad omaette nigu meiegi ja Ärman sõitis oma perega pühadeks soojale maale. Meiesugustel pole muud kui mälestused kunagistest jõuludest.

Aga mälestused on kah omamoodu ilusad. Oleme Kataga kahekesi jah, aga ega sel kahekesi olemisel midagi viga ei ole. Ega me palju ei kõnelegi, mõtleme aga vanu aegu ja vahel arva ütleme sõna sekka kah. Need külas peetud jõulud olid ikka ilusad küll. Ega need kah peris ilma lärmita ei tuld, aga seda lärmi oli ainult ühel päeval. Kui orikale puss kõri peale panti, teadis terve küla, mis meie peres juhtumas, ei old äälekõvendajat vaja ega midagi. Ainult siga lasi oma tsingelpelli asja pärast. Elu on armas inimesele ja elajaloomale. Ei lähe ükski notsu sellepärast rõõmuga surma, et peremehe suu tahab rasvast.

Aga ega ma lärmist ei taht kirjutada, ikka vaikusest ja valgusest. Kui juhtus värsket lund sadama, siis oli jõuluvaikus ilus küll. Ühtegi alba ega kurja äält pold kuskilt kuulda, nigu oleks kurjus äkiste maa pealt peris ära kadund. Maailm puhkas valge vatiteki all ja kui õhta taevas selgeks läks ja tähed kah välja tulid, siis ei julgend kõvaste köhatada kah. Saanijalaste krudin oli kolme versta peale kuulda.

Nisuke oli vaikus. Aga valgus on minu jaoks veel tähtsam. Jõulupühad on ju talvise pööripäeva ligi ja siis akkavad päevad pikemaks minema, ikka kukesamm korraga. Pikem päev tähendab rohkem valgust. Pimedus ei ole kellegi sõber ja sest ajast pääle, kui mina oma pere sain punase pimeduse eest ära toodud, on valge valgus mulle tähtsam kui miski muu. Ei loe, et kodu jäi maha koos põldudega, mida sai oma kätega aritud. Priiuse valgus oli tähtsam. Jäid kodu, jäid koduloomad...

Jah, koduloomad jäid kah. Ühest asjast on küll kangeste kahju. Küll tahaks praega viia obestele suutäie jõululeiba. Seda ei jätt kodus kunagi tegemata.

Aitab, vanamees. Ei tohi muutuda sendimentaalseks, nüüd on tollarimentaalsus.

Märkmed: