Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Vabaduse päevaks
Meelejahutus 19 Feb 2010 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Aeg on jälle sealmaal, et meie rahva vabadus saab ühe aasta vanemaks. Ülemäära palju pole saatus meile seda kunagi kinkind, aga aitäh sellegi eest. Pühakiri ütleb, et kes ei täna pisku eest, see ei mõista tänada ka palju eest. Ja tänulik tuleb olla, sest juba teist korda ühe ja sama sajandi sehes on meile see õnn osaks saand, et võime ise otsustada, kuda me oma riiki valitseme ja mismoodu oma elujärge korraldame.

Mõni võib ju ütelda, et pole siin tänada kedagi. Ise olime kanged ja lõime oma rahvale oma riigi. No eks olime küll jah ja nii peabki olema, sest pühakiri ütleb jälle, et kes ennast ise ei avita, seda ei avita Jumal kah. Aga kaks korda on ta meid avitand ja ehk avitab veel.

Ärge nüüd mu jutust ära kohkuge ja arvake, et akkan teile jutlust pidama. Ei tüki mina kirikärrade käest leiba ära võtma. Nemad tunnevad oma tööd ja teevad seda korralikumalt kui mina oskan, aga vahel võib neil kah abi vaja minna ja siis on ea, kui mõni minusugune neile appi kargab.

Eakene küll, kõneleme pealegi sellest, mis me ise tegime. Ega seda vähe old kummalgi korral. Väike rahvas nigu me oleme, ei saa me palja ihurammuga suurt midagi korda saata, peab kaval olema. Esimesel korral lõid meie esivanemad küll vägevalt ja antsid mõlemale põlisele vaenlasele nii et purujutt taga. Aga ei oleks nad vist and midagi, kui poleks osatud vabariigi välja kuulutamiseks õiget momenti valida. Venelased olid sõjast tüdind ja väsind, isakese tsaari olid nad jõud kukutada küll, aga uus isake pold veel küllalt kindlalt pukis. Pold ühtegi nii kanget meest, kes neile uueste sõdimise imu oleks sisse puhund.

Ega saksmannidel asi parem pold. Landesväär tuli küll suure uraaga ja lootis palti parunid uueste ametisse panna, aga nigu tigedaks aetud eesti matsilt paar obadust vasta lõugu sai, nii oli saba jalge vahel ja Vaaterlanti minek. Muist saksu jäi suremata ja mõisad põlemata, aga mets ja maa sai meitele.

Nii palju kui mina olen oma rumala peaga välja nuputada mõist, oli teisel korral asi sama moodu. Oli see punane Venemaa suur ja vägev küll, aga pühakiri ütleb (näe, juba jälle jutlustan), et iga mõet saab ükskord täis. Vai oleks õigem ütelda, et iga kott saab ükskord tühjaks. Komude kott oli ammu tühi ja igaüks teab, et tühi kott püsti ei seisa. Uued keisrid, keda järjest tihedamini akati üksteise vasta välja vahetama, püüdsid oida küll, aga kaua sa oiad ja punast plära suust välja ajad, kui igaüks näeb, et sa ise kah seda ei usu. Jälle tuli meie targematel peadel õiget aega passida, et vabaduse manihvest käiku lasta. Seekord läks nii, et pold vaja püssi lastagi, aitas rusika näitamisest.

Nüüd peame meeles, et täis kott vajab kah oidmist. Seda on palju kergem oida kui tühja, aga kui ültse ei oia, siis on kukkumine sedajagu raskem. Oitkem oma vabadust, eesti mehed ja naised!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus