Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Vabaduse päevaks
Meelejahutus 20 Feb 2009 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Jälle on see tähtis päev kätte jõud, mida iga õige eestlane pühaks peab. Vabadust on meie rahvas alati omale taht ja pole seda ka teistele keeland. Kauaks seda meile omal ajal ei antud, aga sellest piskust mõistsime lugu pidada küll. Paarikümne aastaga aeti see veike maa nii õitsele, et viljakoristamise ajaks oli venekatel suu vesine ja tulidki meile ahnelt appi uutsevilja ära sööma. Laastasid seda maad küll ja vedasid ausaid põlluarijaid külmale maale, aga nii ära rüüstata ei jõud, et oleks old sama lage kui nende oma maa. Ikka jäi komude valitsuse aegu kah paremaks kui Venemaa, ega muidu rahvas sealt Eestimaale elama ei kippund ega taha praegugi tagasi minna.

Ma olen vahel omaette mõteld, et mis imeasi see vabadus ometi on, et inimesed temast nii kõvaste kinni oiavad. Annavad kasvõi elu ära, aga vabadust ei anna. Ise olin samasugune, kui sõtta läksin. Aga kui nüüd keski küsib, et miks, siis mõistlikku vastust anda ei mõista.

Nojah, ma olen seda kooliaridust nii vähe saand, et ei mõista kõiki asju ära seletada. Teed, mis süda käseb ja ongi kõik. Aga ma olen oma koolitamata peaga ikka natuke raamatuid lugend kah ja mõned on nii ästi meeldind, et mäletan veel praegu, mis neis sehes oli.

Üks kirjamees, kes mulle kohe meeldima akkas, oli mu nimekaim Ristikivi Karla. Mul on ikka meeles, kuda sulaspoiss Sääveli Jüri päeval põldu kündis ja õhta joomase peaga Eevaga põhku puges nii et pärast pidi tüdruku ära võtma. See kõik juhtus nisukesel ajal, kus ükski poiss tüdrukut lapsega sinnapaika ei jätt. Kes jättis, selle kohta üteldi, et pole väärt pükse kandma. Kõik on mul meeles, kuda Jüri Eevaga linna elama läks ja sepatööd tegema akkas ja puha.

Aga iljem, kui Ristikivi Karla oli venelaste eest Rootsi pagend, kirjutas ta veel ühe imeliku raamatu, millest mina oma koolitamata peaga ästi aru ei saand, aga lugesin sellegipoolest, sest kirjamehe nimi oli tuttav. Selles raamatus ütles Karla ühe lause, mis mind kauaks ajaks mõtlema pani. Karla ütles, et vabadus on ainult lusikas supi söömiseks. Ja siis küsib, et mida teeb lusikaga see, kel pole suppi?

Küll ma olen nuputand, et mis Karla küll nisukese ütlemisega mõtles. Nüüd olen akand arvama, et vabadust on mõtet anda ainult sellele, kes oskab sellega midagi peale akata. Vata kui eesti rahvas ja mitmed teised komunismuse alt ära said, siis nad akkasid kohe oma laastatud maad ülesse ehitama ja uueste inimese moodu elama. Eks venelane saand ju kah komudest lahti, aga vabadus lõi tal kohe jalad alt ära, sest venelane pole kunagi osand tööd teha, kui keski nuudiga tagast ei utsita. Kohe pandigi uus tiktaatur pukki, muidugi teise sildi all, ja see Ivan, kes õigel ajal Eestimaale pageda ei märgand, saab nuuti nigu ennegi, kiidab uut valitsust ja kõva korda.

Minust pole ammu enam töömeest, aga nende auks, kes seda veel jaksavad, tõmban kolmevärvilise lipu masti.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus