Aeg astub aga edasi ja teeb seda tööd, mis ta alati on teind, aga vahel tuleb nisuke tundmine, nigu tahaks küsida, et kas ta ikka peab tingimata minema. Et võiks ju natukene puhata ja oodata mind perra. Aga ei tema kuula. Tema muudkui marsib minna ja kas sina kaasa tuled või ei, see pole tema asi. Vata ajal pole karku kaenla all nigu minul, tema astub ikka oma ariliku sammuga ja vahel tundub, et see samm on jusku pikemakski läind. No ja sealt siis tulebki see ütlemine, et mõni inime on ajast maha jäänd. Vanasti ei pand nisukesi ütlemisi tähele, aga nüüd, kus need minu kohta käivad, panen küll ja ega see just meele järgi ei ole.

No aga kui mõtlema akata, siis see ütlemine on täitsa vale. Mina pole ajast maha jäänd, aeg on oopis minust ette läind. Sest mina olen ikka sellesama koha peal, kus enne, aga aeg litsub edasi. No kuda ma temast maha olen jäänd, kui tema läheb sinna, kuhu minul asja ei ole. Aga siin ilmas aetakse kõik ikka nõrgema süüks ja küllap aeg minust üle on. Aga ega sellepärast elu seisma saa jääda. Oma päevi tuleb ikka millegagi täita.

Eks ma muist päeva täidan muidugi selle hinternetiga, aga see akkab järjest rohkem ja rohkem ära tüütama. Mitte et seal uudist ei oleks. On küll, aga need uudised pole minu jaoks. Need on kõik jälle nende jaoks, keda aeg pole maha jätt. No eks mina siis käi jälle ajaviiteks tohtrite juures. Äda midagi ei ole, aga perearst on tuttav mees, temaga saab lora ajada ja kroonu maksab — temal ea kerge teenistus. Kutsub mind aga järjest tagasi ja rohtusi annab kah tablettaaval, et enne kui teist võtma akkad, tule aga tagasi; ma vaatan, ehk oled vahepeal tervemaks saand või aigemaks jäänd. Ja sinna mu aeg nüüd suuremalt jaolt läheb. Alguses oli küll vähe imelik tervest peast tohtrit tülitada, aga iga asjaga arjub ära.

Rääkisin sellest asjast Ärmanile ja temal tuli mõte pähe, et kui õige vahetaks kah arsti. Et mina omaga nii ästi rahul, ta läheb õige kah sellesama manu. Et kui see on minu nii kaua terve oid, ehk oiab tema kah. No ja ta siis läkski, aga see käik võttis noore mehe päris tõsiseks. Vata kui sa tohtrit vahetad, siis uus tohter tahab sind ikka korralikult läbi uurida, mis sest, et teine tohter on seda juba teind ja saadab paberid talle edasi. Oma silm on ikka kuningas ja see ütelus käib tohtrite kohta kah.

Ärman kõneles mulle, kuda tal uue tohtri juures oli läind. See oli vahtind teda iga vinkli alt ja teind igasugu analüisisi, siis oli üteld, et pole äda midagi, oma vanuse kohta oled päris kõbus poiss. Aga Ärman oli taht ikka rohkem teada ja küsind siis, et kas võib loota, et ta elab sama vanaks kui Karla.

Tohter vaadand talle kudagi viltu otsa ja küsind, et kas sa suitsu teed ja viina jood. Ei, kus nüüd Ärman, tema karske poiss ja pole neid troogisi kah kunagi elus puttund. Tohter jälle, et kas sööd palju rasvast liha. Ärman jälle, et kus sellega, järan rohkem juurikaid ja salatisi. Tohter uurind veel, et kas mängib kaartisi, kihutab autuga või vahib võõraid naisi. Kui selle kohta ka vastuse sai, mis Ärmani meelest õige oli, siis tohter küsind, et miks sa Karla vanuseks elada tahad. Sa oled juba praegu nigu Karla.

Ei poisile see jutt meeldind, aga vana arsti juurde tagasi kah ei läind.

Märkmed: